Proloog

Proloog

10.11.2016 sündis mul poeg Ian Isaac Elias Kangur. 10.04.2019 süngis mul tütar Ioanna Isadora Eliza Kangur. Pole imelisemaid inimesi olemas kui need kaks. Üks 2,5aastane, teine varsti 2kuune. Sünnilood, oh kuidas ma ei salli neid asju, kirjutan võib-olla ka kunagi, kui ma saan kindlustunde, et kedagi võiks need aidata. Hetkel on lihtsalt see teadmine, et mu pisikesed armsad inimesed on olemas siin maailmas. Päris minu inimesed! Olen seda meelt, et lapsed on meile “laenatud”, ei ole neid kunagi pidanud enda omandiks. Sünni hetkest on nad inimesed, isiksused, nad on “ise”, mitte minu omad. Ainus, mis ma saan teha, on aidata neid eluteel nii kaua kui nad seda vajavad. Ja milline privileeg see on, et mulle on antud see võimalus. Loodan südamest, et ei keera neid väga tuksi. Natuke siiski keeran, see on mu töötasu. 😀

 

Advertisements

Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Ei, see ei ole tavaline ema-blogi. Ei ole! Ma olen alati vaadanud teatava irvega kõrvalt neid naisi, kes peale emaks saamist hakkavad pidama blogi oma igapäevaelust või siis jagama sotsiaalmeedias päeva highlighte. Salamisi alati mõelnud, et minust ei saa kunagi midagi sellist. Beebipilte igast sammust ja uuest saavutusest ei pane FB ajajoonele. Ei säti oma esimese emadepäeva pilti suure heldimusega. Sest ma pole pehmo. Ühesõnaga siin on minu esimene blogipostitus minu igapäevaelust emana. Koos piltidega!

Jõuan hilisemate postitustega siia, kuidas ma sellisesse olukorda olen jõudnud, aga täna on mul vaja kirjutada ajavahemikust 13:00-15:00 03.06.2019. Tellisin kulleri, et ta võtaks mu juurest ühe paki, milles on käru, mille ma eile lahti tegin, et seda proovida ja armastama hakata. Juhtus see, et peale kiiret reageerimist võeti eile Tartust peale mu uus, st 27. käru (selle teemani jõuame ka kunagi!), ja toodi peaaegu koju kätte noh! Sest mul oli seda ju väga vaja ja kohe! Kõige parem oleks olnud see saada muidugi üleeile, aga noh, kannatasin ära. Käru ma armastama ei hakanud ja kõige rohkem häiris mind see, et ma ei saanud aru, miks seda ei juhtunud. Ma olin valmis, mu süda oli avatud! Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Valus on. Hommikul avasin silmad ja lootsin, et ehk uus päev toob lohutust, aga ma isegi ei tahtnud esikusse minna, et vaadata, kas mu hüljatud käru veel alles on. Keskpäeval, peale pudrusõdasid ja niisama laulupidusid (laulupidudeks nimetan ma oma beebi nutmishooge (loe: röökimist)) võtsin end kokku ja tellisin kulleri, et käru viisakalt ära saata. Kõik läks ideaalselt senini, kuni olin saanud käru karbi ja käru tuppa, et seda kokku panema hakata. Võtsin ühe ratta ära. Beebi niheleb. Võtsin teise ratta, poeg niheleb. Kolmas ratas – virin. Neljas ratas – laulupidu. Vaatan kella, 13st on saanud 14:00, kullerini on õnneks tundaega jäänud. Saan hakkama! Leian igale jupile õige pakendi. Poeg tahab pissile. Saan jupid pakenditesse, beebi hakkab nutma. Saan jupid karpi – laulupidu. Jupid on valesti karbis, võtan välja – laulupidu. Panen jupid uuesti karpi, vahepeal vaatan youtube videosid, kuidas käru paremini kokku panna, ikka laulupidu. Võtan beebi, käime ringi, poeg mängib samal ajal lubamatute esemetega trummi vastu seina. Panen beebi diivanile, ikka laulupidu koos trummimänguga ja kell on 14:43. Võtan südame kokku ja lasen “muusikal” kõlada ja panen meeletu kiiruse ja lootusega, et ehk seekord õnnestub, paki kokku. Karbi kinni teipimise hetkel on helid juba nii tugevad, et mu ainus mõte on see, et ehk on naabrid esmaspäeva pärastlõuanal tööd, sest ma küll kutsuks juba politsei nende asemel. Kell 14.53 on pakk koos. Lapsed suure kiirusega magamistuppa transporditud ja unejuttu kuulamas. Kõik on stressirohkest pärastlõunast niiii väsinud, et vajuvad suhteliselt kiiresti ära. Kell 15:02 helistab kuller, mul muidugi telefon hääle peal ja äratab meid kõiki üles. Minuti pärast heliseb sellele lisaks ka uksekell. Aga hommikuraskus on teinud oma töö ning mu lapsed magavad sellest hoolimata. Pakk sai kullerile üle antud ja mina… jäin ka ellu! 🙂

Ps. Mu lapsed on maailma kõige armsamad ja nunnumad olevused maamuna peal, juhuks, kui jäi teistsugune mulje. 😂

Abu Dhabi & Omaan 2018 – 14.02

Hommik! Hommik? Ei ole mingit hommikut. Isegi hommikusööki pole, sest ei suuda ju ärgata. Oleme küll palju reisinud ja võiks ette arvata, mis keha teeb peale magamata ööd/öid, aga ei. Hommikut pole. Selle asemel läheme keskpäeval basseini hoopis. Kuidas ometi muud moodi põhjamaise inimesena veebruari keskpaika möödas saata. Kohe esimese asjana kasukas seljast ja vette. Otse vette! Oleks ka kasukaga läinud, aga kasukat polnud, aga oi see oleks mulle meeldinud! Turvamees basseini ääres oleks siiski kindlasti käe ette pannud, või siis püüdlike õpitud ujumistõmmetega järgi sukeldunud. Turske noor mees oli, arvatavasti teismeline lähedalasuvatest vaesematest riikidest. Tõesti, nii noor, et endal tekkis tunne, et peaks kokteile tellides TEMALT dokumenti küsima. Ps. jooke toob basseini äärde vetelpäästja. 2in1. Juba on tore! 😀

Basseini ääres olime peaaegu ainsad inimesed. Ainsad siis selles mõttes, et teised üksikud tulid ja läksid, me olime. Põhjus võis olla selles, et tegelikult päikest polnud väga näha. Õhus oli palju tolmu. Kõrbetolmu. Päike paistis, vari eksisteeris, aga ringi vaadates tundus, nagu prillid oleksid udused või läätsed vanad. Nägid, aga no kõik oli veidralt udune. Mingi hetk tuli Härra Kõrge Ametnik ja õiendas vetelpäästjaga, et tolm basseinialalt on koristamata. Ta vistiti on siiski hoopis 3in1. Ega ta midagi tegema ei hakanud peale Härra lahkumist. Konstanteeris fakti ja vaatlejana tundus, et vahetevahel sellest piisabki.

Aga no selja sain siiski punaseks! Ununes noh see kreemitamine. Pole harjunud siin pimedas end uv-kiirguse eest kaitsma. Aga juba oli õhtu niikuinii. Lapsega reisides on see veider, et mingil hetkel hakkad märkama mänguväljakuid. Nii juhtus ka meiega. Lapsega mänguväljakule minek on nagu restoraniks valmistumine. Paned ilusad riided selga, käru puhastad ära, lapse kõhu söödad täis ja siis lähed täielikus pimeduses välja, nii et mitte keegi ei näe ega kuule sind. Kõik teised on ammu juba kodus. Täiesti kasutu pingutus! Aga tore mänguväljak oli! Mõned üksikud lapsed ja isad veel hängisid seal, küllap emadel oli veel vaja aega, et õhtusöök valmis saada, muidu nad ei oleks ju seal pilkases pimeduses olnud.

Peale vahvat jalutuskäiku saime aru, et vaja oleks ka süüa. Kogemata oli kätte saabunud Valentini päev. No kes seda oleks kahtlustanud???? Appiii! Kõik restod olid reserveeritud. Lõpuks siis saime oma hotellist tuppa tellida midagigi ja siis vaikselt magama minna, lubadusega, et homme ärkan varem ja lähen otse basseini!!!

crowne-plaza-abu-dhabi-4760354121-4x3

 

Abu Dhabi & Omaan 2018 – 13.02

Einoh, kes see hull on välja mõelnud selle, et lennuk peab startima kell 6 hommikul? Küllap on see see inimene, kes peab Amsderdamis kell 10 koosolekul olema. Ja kui nüüd päris aus olla, siis Abu Dhabisse saab ka hilisemal kellaajal lennata, aga mitte Tallinnast ja mitte nii odavalt. Seega jah, kell 3:00 helises telefon ja ma hiilisin vaikselt voodist välja, et natukenegi inimese nägu ette joonistada endale. Muidu ei lastaks turvakontrollist läbi, loomad ja muud koletised ju peavad minema otse kuhugi pagasilindile vms 😀

Kell 3:50 oli takso ukse ees, õues oli rõskelt külm. Lapsele panin poolunisena mingid riided selga, et päris ära ei külmuks ja jooksime kiirelt välisuksest takso salongi. Päris kasukaga ei tahtnud ka lennujaama minna, ees ootab ikkagi ju soe, väga soe maa! Tundub, et satume soojalainesse, sest ilmaennustus lubab igaks päevaks +30C ja päikest! No enam parem ei saa ju olla! Kliima osas siis, kultuurist ja muust olemisest ei tea midagi, pole kunagi Araabias käinud ja ausalt öeldes, päris kõhe tunne on küll.

Helistasin eelneval päeval lennujaama infotelefonile ja küsisin, et kas keset ööd ikka on vaja ilmuda 2 tundi varem lennujaama. Ametnik toksis arvutiklahvidel ja ohkas üllatunult. Sel päeval on kella kuue paiku 5 lendu! Ja nii ta oli, lennujaamas oli rahvast! Palju rahvast! Aga millegipärast tekitab lennujaam minus alati häid tundeid, isegi keset ööd. Kui ma kuskil mujal elus peaks veel töötama (väljaspool minu praeguseid kompetentse), siis oleks see lennujaam. Selline kulgemise tunne, lootuse ja positiivse ärevuse õhkkond. Mulle meeldib, kuigi endiselt, peale 88 lendu viimase 11 aasta jooksul, ei ole minu lennuhirm kaudunud absoluutselt mitte kuhugi. Pigem võiks öelda, et läheb hullemaks.

Kui kell sai nii palju, et vaja oli lennukile minna, hakkas ka laps uuesti väsima ja esimese 2-tunnise otsa ta magas lihtsalt maha. Amsderdami lennujaamas ühest otsast teise kõndides, tekkis kummaline de-ja-vu-hetk. Nagu oleks seal varem olnud! Jaanus arvas, et me ei ole käinud seal varem, kuid ka teda jäid teatavad äratundmismomendid kummitama. Peale kahetunnist ootamist, et uuele lennule saada, tõdesime mõlemad, et selles lennujaama pubis oleme ka varem istunud. 😀

Kella kümnest hommikul, mulle tundus, et tegelikult on juba õhtu käes, startis suur lennuk Abu Dhabi poole. Ees oli 6-7 tundi pealpool pilvi olemist. Peale paaritunnist uinakut otsustas Elias (minu poeg, täisnimega Ian Isaac Elias Kangur) hakata lennukis edasi-tagasi jooksma. Just siis kui kõik teised kaasreisijad olid oma lõunasöögi söönud ja vaikselt magama keeranud. Nii ma siis jooksin talle järgi ja tema mulle järgi, kogu meeletult suure lennuki ulatuses. Õnneks on tegemist eriti toreda ja kerge lapsega, kes ei tee piiksugi, kui just vägisi kinni ei hoita ja ei tehta midagi, mida ta ei talu. Alguses tundus küll, et naaberreisijad ohkasid sügavalt, kui said aru, et me väikelapsega just nende läheduses istume. Reisi lõppedes aga olid nii mõnedki neist üllatunud, sest olid unustanud lapse olemasolu. Küll aga oli kuulda teisi lapsi, väga kaugelt, aga tugevalt. 🙂

Õhtuks olime Abu Dhabis. Mu lemmikhetked on endiselt need, kui astud lennukist välja ja tunnetad kohalikku õhutemperatuuri, see soe pahvakas, mis näkku kargab, on mu üks lemmikumaid asju üldse siin maailmas. Seekord polnud liiga efektne, sest kell oli juba päris palju, aga siiski! 12 tunniga miinustest tugevatesse plusskraadidesse! Oh kui mõnus!

Kui oma pagasi kätte saime, otsisime mingit kutti meie nimedega, kes meid hotelli viiks. Oi kui aeglane võib olla üks araabia mees. Me oleme surmväsinud ja ei suuda miskit teha ega olla, aga tal aega küll. Vaikselt kärutas meid oma autoni, mis oli lennujaamast vast 800m kaugusel. Pani aegluubis kohvrid autosse ja hakkas kihutama. Juba 10-15minuti päras olime marmorpõrandaga hotellis ja sõitsime liftiga ÕNNEKS kolmandale korrusele. See hotell on kõrgusefoobikute õudusunenägu. Eriti liftid, klaasist seintega. Ja majal on 21 korrust! Appiiii!!!!

Sõime kähku õhtusööki ja läksime tuttu ära. Homme saab päikest!!!!!!!!!!!!!!!!

IMG_5566

Minu esimene novell

Ja teda ei tulnudki…

 

Oli rõske pärastlõuna. Tuul vilistas kõrvus ja päikesest polnud pisematki märki. Mõistus ütles, et kuskil see peab ju olema, aga ei mingit vihjet, et päike ka reaalselt eksisteeriks. Kell oli kohe kaks saamas ja mina oma kohtumisele napilt hilinemas. Astusin Astoria hotelli uksest sisse, veel rõskemasse ja kõledamasse lobbysse ning valisin mulle tunduvalt ainsa turvalise isekoha akna all. Kõik oli nii hall, inimesed veel hallimad kui hirmutavalt tuhmi valgust helkivad näotud üheksa küünlaga lühtrid.

Minu juurde sammus ühte jalga pisut liipav portjee. Ta võttis oma vormiriietuse sisetaskust pisikese ruudulise märkmiku ja suhteliselt nüri hariliku pliiatsi, mis oli päevi näinud rohkem kui ta ise. “What would You like to have, Miss?”, küsis kaame näoga portjee. Mõtlesin, et miks ometi peaks mu tellimust vastu võtma täiesti teise ameti esindaja, aga ju siis oli nii mõeldud. Ajad olid ju keerulised. Vastasin hajameelselt, et tapaksin ühe cappucino eest. Portjee mõtles hetkeks, siis naeratas ning taipas, et ka tema oli taolist ütlust varem kuulnud, kuigi inglise keel meie kõrvu sageli selles riigis ei kostunud. Portjee noogutas, pööras selja ja lahkus peaaegu kikivarvul. Väga kummaline tegelane.

Kell oli saanud täpselt kaks pärastlõunal. Mu kohtumise põhjust, Paksu Bossi, ei olnud veel jõudnud. Asjatu tormamine läbi mittemidagi ütleva linna! Toksisin topsis olevate hambaorkidega vastu lauda, voltisin salvrätikutest dinosauruseid ja olin juba nii küüru vajunud ootamise raskusest, et kaugelt oleks mind vokiga võinud segamini ajada. Ja siis ma kuulsin tuttavaid samme. See oli Paks boss!

Aga mu cappucinot ei tulnudki.

fat_man_chair

Leedu 2017 – 19.06

Hommik on tavaliselt õhtust targem, aga mitte siin. No mitte keegi ei saa tuhkagi aru. Nad ei räägi inglise keelt! Või kui, siis algkooli tasemel. Juhataja rääkis vähe ladusamalt, sest tal oli can raha meie käest kätte saada. Igatahes hommikusöögi aeg. Läksime pojaga restorani. Esimene asi, mida nägin, oli eesel! Ja siis üks teine väike eesel ka. Restorani keskel oli neil jooksuväljak. Seljataga õnneks loomi polnud, tegelikult valetan, kärbseid oli toidu peal küll ja küll! Selle süü on katta kõikvõimalikud asjad tuhksuhkruga! Miks mitte panna seda näiteks puuviljadele? Soolased asjad olid õnneks üle kallatud oliiviõliga.
Keelest veel, et miks nad ei oska inglise keelt… nimelt leidsime üles kohaliku TV. Kõik välismaised saated on dubleeritud. Pole ka siis ime, tegemist nagu Poola või Saksamaaga. Kuidas sa siis räägid keelt, kui pole seda kunagi kuulnud. Ja tegemist on siiski turismiettevõttega. Ju neil ei käi imelikke eestlasi siin liiga tihti. 🙂
Koht ise on aga ikka täitsa vinge! Oleks laps veidikegi vanem, oleks tal tegevust päevadeks! Mänguväljak on sama suur kui mõne mehe terve hoov! Elias sai oma esimese kiikumise ka tehtud, juhuu, järjekordne verstapost! 🙂
Ah ja seda veel,et esmaspäev on siin hoolduspäev, täitsa kift oli vaadata, kuidas tädid ämblikuvõrke ja nende elanikke harjaga taga ajasid! Ja personali neil on! Välirestoranis oli tööl vähemalt 10 noor inimeste, külastajaid vast max 5. Kõik siblisid midagi teha. Ei saanud aru, kas näiliselt või päriselt, aga töökasvatus on olnud neil hea!
Ja loomi lisandub iga päevaga. Kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ei tea.

Leedu 2017 – 18.06

Tegin esimest korda ipadi lahti üle aasta aja, et reisiblogi kirjutada. Alguses polnud seda plaani, sest see reis pole reisi nime väärt, kõigest Leedu ju! Aga no kõik muu sinna juurde pani ikka seda ipadi kaant avama. Ühesõnaga, nüüdsest on meid kolm. Pisike Ian Isaac Elias on liitunud meie reisiseltskonnaga. Ta on praegu 7-kuune. Küllap blogi läheb veits lapsekeskemaks, aga püüan end vaos hoia, koguaeg niikuinii mingid beebimõtted peas, ongi hea panna end midagi muud tegema (nt blogi kirjutama) ja aju mähkujutust puhastada. 😉
Et siis see Leedu. Autoga, jah. Ja sihtkohaks Dubingiu Žirgynas. Mingi täpike keset Leedut, järve ääres. Üks asi on roadtrip, mis on iseenesest närvesööv viis reisida, teine on aga teha seda maailma (minu maailma) kõige aktiivsema lapsega, kes igal võimalusel püüab kõndima hakata. Huhh! Lennukiga on ikka palju lihtsam vist reisida. Igatahes esimesed 3h (sh ka klassikaline peatus Häädemeestes) said tehtud probleemideta. Auto oli ju põnev ja uus! Auto on tegelikult ka uus, sain paar päeva enne reisi kätte (mu uus armastus on Alfa Romeo Giulietta)! Aga kui need punased ilusad nahkistmed igavaks muutusid ja ema käsi enam närida ei viitsinud, siis pidi keset Lätit toolist välja saama. Ma pidin ka. Ausalt, ilusad punased istmed, aga no mis häda on neis istuda nii pikalt!??! Peatust ei saanud teha, sest GPS valis marsruudiks a la vana Tallinn-Pärnu maantee, mitte ühtegi bensukat vms. Korraks mingis bussipeatuses saime seisma, sest mul oli kahtlane tunne, et rattad tulevad kohe auto küljest ära. Seistes ja kuulates teisi mööduvaid autosid tundus, et ka kõigil neil lendavad kohe rattad alt. Tuli välja, et tegemist oli hariliku Leedu teega. Igatahes, toolist oli väikesel mehel välja vaja saada. Selle võitluse (toolist välja, sisse, põrandale, uksest peaaegu välja, põrandale, sülle jne) saatel möödusid viimased 4-5 tundi. Kuskil kella seitsme paiku olime kuskil ei tea, kus, aga igatahes kohal. 
Autosid oli nagu murdu, hiljem selgus, et keegi oli kompleksis abiellunud, aga järgi oli jäänud ainult pruut ja paar last. Ausalt ka, täitsa kummaline peoseltskond. Kuna hotelli restoran oli lahti ainult kella kaheksani (!!!), siis ei jäänud muud üle, kui vutt-vutt sööma. 1 Häädemeeste hotdog tahtis kõvahäälselt seltsi. Alles pisukest kohanemist sain aru kui vingesse kohta olime sattunud! Jah, keset metsa, aga kui ilus järveke ja kuigeperekond ja mänguväljak ja peesitamistoolid jne! Aga aju oli sodi. Keha ka. Süüa ja kohe! Sai ka, maailma vist kõige halvemat pitsa margheritat. Aga noh, tainas oli, tomatipasta oli, juust oli… õeeehhhhh….hea, et see õhtu otsa sai kiiresti. 🙂