Proloog

Proloog

10.11.2016 sündis mul poeg Ian Isaac Elias Kangur. 10.04.2019 süngis mul tütar Ioanna Isadora Eliza Kangur. Pole imelisemaid inimesi olemas kui need kaks. Üks 2,5aastane, teine varsti 2kuune. Sünnilood, oh kuidas ma ei salli neid asju, kirjutan võib-olla ka kunagi, kui ma saan kindlustunde, et kedagi võiks need aidata. Hetkel on lihtsalt see teadmine, et mu pisikesed armsad inimesed on olemas siin maailmas. Päris minu inimesed! Olen seda meelt, et lapsed on meile “laenatud”, ei ole neid kunagi pidanud enda omandiks. Sünni hetkest on nad inimesed, isiksused, nad on “ise”, mitte minu omad. Ainus, mis ma saan teha, on aidata neid eluteel nii kaua kui nad seda vajavad. Ja milline privileeg see on, et mulle on antud see võimalus. Loodan südamest, et ei keera neid väga tuksi. Natuke siiski keeran, see on mu töötasu. 😀

 

Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Ei, see ei ole tavaline ema-blogi. Ei ole! Ma olen alati vaadanud teatava irvega kõrvalt neid naisi, kes peale emaks saamist hakkavad pidama blogi oma igapäevaelust või siis jagama sotsiaalmeedias päeva highlighte. Salamisi alati mõelnud, et minust ei saa kunagi midagi sellist. Beebipilte igast sammust ja uuest saavutusest ei pane FB ajajoonele. Ei säti oma esimese emadepäeva pilti suure heldimusega. Sest ma pole pehmo. Ühesõnaga siin on minu esimene blogipostitus minu igapäevaelust emana. Koos piltidega!

Jõuan hilisemate postitustega siia, kuidas ma sellisesse olukorda olen jõudnud, aga täna on mul vaja kirjutada ajavahemikust 13:00-15:00 03.06.2019. Tellisin kulleri, et ta võtaks mu juurest ühe paki, milles on käru, mille ma eile lahti tegin, et seda proovida ja armastama hakata. Juhtus see, et peale kiiret reageerimist võeti eile Tartust peale mu uus, st 27. käru (selle teemani jõuame ka kunagi!), ja toodi peaaegu koju kätte noh! Sest mul oli seda ju väga vaja ja kohe! Kõige parem oleks olnud see saada muidugi üleeile, aga noh, kannatasin ära. Käru ma armastama ei hakanud ja kõige rohkem häiris mind see, et ma ei saanud aru, miks seda ei juhtunud. Ma olin valmis, mu süda oli avatud! Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Valus on. Hommikul avasin silmad ja lootsin, et ehk uus päev toob lohutust, aga ma isegi ei tahtnud esikusse minna, et vaadata, kas mu hüljatud käru veel alles on. Keskpäeval, peale pudrusõdasid ja niisama laulupidusid (laulupidudeks nimetan ma oma beebi nutmishooge (loe: röökimist)) võtsin end kokku ja tellisin kulleri, et käru viisakalt ära saata. Kõik läks ideaalselt senini, kuni olin saanud käru karbi ja käru tuppa, et seda kokku panema hakata. Võtsin ühe ratta ära. Beebi niheleb. Võtsin teise ratta, poeg niheleb. Kolmas ratas – virin. Neljas ratas – laulupidu. Vaatan kella, 13st on saanud 14:00, kullerini on õnneks tundaega jäänud. Saan hakkama! Leian igale jupile õige pakendi. Poeg tahab pissile. Saan jupid pakenditesse, beebi hakkab nutma. Saan jupid karpi – laulupidu. Jupid on valesti karbis, võtan välja – laulupidu. Panen jupid uuesti karpi, vahepeal vaatan youtube videosid, kuidas käru paremini kokku panna, ikka laulupidu. Võtan beebi, käime ringi, poeg mängib samal ajal lubamatute esemetega trummi vastu seina. Panen beebi diivanile, ikka laulupidu koos trummimänguga ja kell on 14:43. Võtan südame kokku ja lasen “muusikal” kõlada ja panen meeletu kiiruse ja lootusega, et ehk seekord õnnestub, paki kokku. Karbi kinni teipimise hetkel on helid juba nii tugevad, et mu ainus mõte on see, et ehk on naabrid esmaspäeva pärastlõuanal tööd, sest ma küll kutsuks juba politsei nende asemel. Kell 14.53 on pakk koos. Lapsed suure kiirusega magamistuppa transporditud ja unejuttu kuulamas. Kõik on stressirohkest pärastlõunast niiii väsinud, et vajuvad suhteliselt kiiresti ära. Kell 15:02 helistab kuller, mul muidugi telefon hääle peal ja äratab meid kõiki üles. Minuti pärast heliseb sellele lisaks ka uksekell. Aga hommikuraskus on teinud oma töö ning mu lapsed magavad sellest hoolimata. Pakk sai kullerile üle antud ja mina… jäin ka ellu! 🙂

Ps. Mu lapsed on maailma kõige armsamad ja nunnumad olevused maamuna peal, juhuks, kui jäi teistsugune mulje. 😂

Abu Dhabi & Omaan 2018 – 14.02

Hommik! Hommik? Ei ole mingit hommikut. Isegi hommikusööki pole, sest ei suuda ju ärgata. Oleme küll palju reisinud ja võiks ette arvata, mis keha teeb peale magamata ööd/öid, aga ei. Hommikut pole. Selle asemel läheme keskpäeval basseini hoopis. Kuidas ometi muud moodi põhjamaise inimesena veebruari keskpaika möödas saata. Kohe esimese asjana kasukas seljast ja vette. Otse vette! Oleks ka kasukaga läinud, aga kasukat polnud, aga oi see oleks mulle meeldinud! Turvamees basseini ääres oleks siiski kindlasti käe ette pannud, või siis püüdlike õpitud ujumistõmmetega järgi sukeldunud. Turske noor mees oli, arvatavasti teismeline lähedalasuvatest vaesematest riikidest. Tõesti, nii noor, et endal tekkis tunne, et peaks kokteile tellides TEMALT dokumenti küsima. Ps. jooke toob basseini äärde vetelpäästja. 2in1. Juba on tore! 😀

Basseini ääres olime peaaegu ainsad inimesed. Ainsad siis selles mõttes, et teised üksikud tulid ja läksid, me olime. Põhjus võis olla selles, et tegelikult päikest polnud väga näha. Õhus oli palju tolmu. Kõrbetolmu. Päike paistis, vari eksisteeris, aga ringi vaadates tundus, nagu prillid oleksid udused või läätsed vanad. Nägid, aga no kõik oli veidralt udune. Mingi hetk tuli Härra Kõrge Ametnik ja õiendas vetelpäästjaga, et tolm basseinialalt on koristamata. Ta vistiti on siiski hoopis 3in1. Ega ta midagi tegema ei hakanud peale Härra lahkumist. Konstanteeris fakti ja vaatlejana tundus, et vahetevahel sellest piisabki.

Aga no selja sain siiski punaseks! Ununes noh see kreemitamine. Pole harjunud siin pimedas end uv-kiirguse eest kaitsma. Aga juba oli õhtu niikuinii. Lapsega reisides on see veider, et mingil hetkel hakkad märkama mänguväljakuid. Nii juhtus ka meiega. Lapsega mänguväljakule minek on nagu restoraniks valmistumine. Paned ilusad riided selga, käru puhastad ära, lapse kõhu söödad täis ja siis lähed täielikus pimeduses välja, nii et mitte keegi ei näe ega kuule sind. Kõik teised on ammu juba kodus. Täiesti kasutu pingutus! Aga tore mänguväljak oli! Mõned üksikud lapsed ja isad veel hängisid seal, küllap emadel oli veel vaja aega, et õhtusöök valmis saada, muidu nad ei oleks ju seal pilkases pimeduses olnud.

Peale vahvat jalutuskäiku saime aru, et vaja oleks ka süüa. Kogemata oli kätte saabunud Valentini päev. No kes seda oleks kahtlustanud???? Appiii! Kõik restod olid reserveeritud. Lõpuks siis saime oma hotellist tuppa tellida midagigi ja siis vaikselt magama minna, lubadusega, et homme ärkan varem ja lähen otse basseini!!!

crowne-plaza-abu-dhabi-4760354121-4x3

 

Abu Dhabi & Omaan 2018 – 13.02

Einoh, kes see hull on välja mõelnud selle, et lennuk peab startima kell 6 hommikul? Küllap on see see inimene, kes peab Amsderdamis kell 10 koosolekul olema. Ja kui nüüd päris aus olla, siis Abu Dhabisse saab ka hilisemal kellaajal lennata, aga mitte Tallinnast ja mitte nii odavalt. Seega jah, kell 3:00 helises telefon ja ma hiilisin vaikselt voodist välja, et natukenegi inimese nägu ette joonistada endale. Muidu ei lastaks turvakontrollist läbi, loomad ja muud koletised ju peavad minema otse kuhugi pagasilindile vms 😀

Kell 3:50 oli takso ukse ees, õues oli rõskelt külm. Lapsele panin poolunisena mingid riided selga, et päris ära ei külmuks ja jooksime kiirelt välisuksest takso salongi. Päris kasukaga ei tahtnud ka lennujaama minna, ees ootab ikkagi ju soe, väga soe maa! Tundub, et satume soojalainesse, sest ilmaennustus lubab igaks päevaks +30C ja päikest! No enam parem ei saa ju olla! Kliima osas siis, kultuurist ja muust olemisest ei tea midagi, pole kunagi Araabias käinud ja ausalt öeldes, päris kõhe tunne on küll.

Helistasin eelneval päeval lennujaama infotelefonile ja küsisin, et kas keset ööd ikka on vaja ilmuda 2 tundi varem lennujaama. Ametnik toksis arvutiklahvidel ja ohkas üllatunult. Sel päeval on kella kuue paiku 5 lendu! Ja nii ta oli, lennujaamas oli rahvast! Palju rahvast! Aga millegipärast tekitab lennujaam minus alati häid tundeid, isegi keset ööd. Kui ma kuskil mujal elus peaks veel töötama (väljaspool minu praeguseid kompetentse), siis oleks see lennujaam. Selline kulgemise tunne, lootuse ja positiivse ärevuse õhkkond. Mulle meeldib, kuigi endiselt, peale 88 lendu viimase 11 aasta jooksul, ei ole minu lennuhirm kaudunud absoluutselt mitte kuhugi. Pigem võiks öelda, et läheb hullemaks.

Kui kell sai nii palju, et vaja oli lennukile minna, hakkas ka laps uuesti väsima ja esimese 2-tunnise otsa ta magas lihtsalt maha. Amsderdami lennujaamas ühest otsast teise kõndides, tekkis kummaline de-ja-vu-hetk. Nagu oleks seal varem olnud! Jaanus arvas, et me ei ole käinud seal varem, kuid ka teda jäid teatavad äratundmismomendid kummitama. Peale kahetunnist ootamist, et uuele lennule saada, tõdesime mõlemad, et selles lennujaama pubis oleme ka varem istunud. 😀

Kella kümnest hommikul, mulle tundus, et tegelikult on juba õhtu käes, startis suur lennuk Abu Dhabi poole. Ees oli 6-7 tundi pealpool pilvi olemist. Peale paaritunnist uinakut otsustas Elias (minu poeg, täisnimega Ian Isaac Elias Kangur) hakata lennukis edasi-tagasi jooksma. Just siis kui kõik teised kaasreisijad olid oma lõunasöögi söönud ja vaikselt magama keeranud. Nii ma siis jooksin talle järgi ja tema mulle järgi, kogu meeletult suure lennuki ulatuses. Õnneks on tegemist eriti toreda ja kerge lapsega, kes ei tee piiksugi, kui just vägisi kinni ei hoita ja ei tehta midagi, mida ta ei talu. Alguses tundus küll, et naaberreisijad ohkasid sügavalt, kui said aru, et me väikelapsega just nende läheduses istume. Reisi lõppedes aga olid nii mõnedki neist üllatunud, sest olid unustanud lapse olemasolu. Küll aga oli kuulda teisi lapsi, väga kaugelt, aga tugevalt. 🙂

Õhtuks olime Abu Dhabis. Mu lemmikhetked on endiselt need, kui astud lennukist välja ja tunnetad kohalikku õhutemperatuuri, see soe pahvakas, mis näkku kargab, on mu üks lemmikumaid asju üldse siin maailmas. Seekord polnud liiga efektne, sest kell oli juba päris palju, aga siiski! 12 tunniga miinustest tugevatesse plusskraadidesse! Oh kui mõnus!

Kui oma pagasi kätte saime, otsisime mingit kutti meie nimedega, kes meid hotelli viiks. Oi kui aeglane võib olla üks araabia mees. Me oleme surmväsinud ja ei suuda miskit teha ega olla, aga tal aega küll. Vaikselt kärutas meid oma autoni, mis oli lennujaamast vast 800m kaugusel. Pani aegluubis kohvrid autosse ja hakkas kihutama. Juba 10-15minuti päras olime marmorpõrandaga hotellis ja sõitsime liftiga ÕNNEKS kolmandale korrusele. See hotell on kõrgusefoobikute õudusunenägu. Eriti liftid, klaasist seintega. Ja majal on 21 korrust! Appiiii!!!!

Sõime kähku õhtusööki ja läksime tuttu ära. Homme saab päikest!!!!!!!!!!!!!!!!

IMG_5566

Minu esimene novell

Ja teda ei tulnudki…

 

Oli rõske pärastlõuna. Tuul vilistas kõrvus ja päikesest polnud pisematki märki. Mõistus ütles, et kuskil see peab ju olema, aga ei mingit vihjet, et päike ka reaalselt eksisteeriks. Kell oli kohe kaks saamas ja mina oma kohtumisele napilt hilinemas. Astusin Astoria hotelli uksest sisse, veel rõskemasse ja kõledamasse lobbysse ning valisin mulle tunduvalt ainsa turvalise isekoha akna all. Kõik oli nii hall, inimesed veel hallimad kui hirmutavalt tuhmi valgust helkivad näotud üheksa küünlaga lühtrid.

Minu juurde sammus ühte jalga pisut liipav portjee. Ta võttis oma vormiriietuse sisetaskust pisikese ruudulise märkmiku ja suhteliselt nüri hariliku pliiatsi, mis oli päevi näinud rohkem kui ta ise. “What would You like to have, Miss?”, küsis kaame näoga portjee. Mõtlesin, et miks ometi peaks mu tellimust vastu võtma täiesti teise ameti esindaja, aga ju siis oli nii mõeldud. Ajad olid ju keerulised. Vastasin hajameelselt, et tapaksin ühe cappucino eest. Portjee mõtles hetkeks, siis naeratas ning taipas, et ka tema oli taolist ütlust varem kuulnud, kuigi inglise keel meie kõrvu sageli selles riigis ei kostunud. Portjee noogutas, pööras selja ja lahkus peaaegu kikivarvul. Väga kummaline tegelane.

Kell oli saanud täpselt kaks pärastlõunal. Mu kohtumise põhjust, Paksu Bossi, ei olnud veel jõudnud. Asjatu tormamine läbi mittemidagi ütleva linna! Toksisin topsis olevate hambaorkidega vastu lauda, voltisin salvrätikutest dinosauruseid ja olin juba nii küüru vajunud ootamise raskusest, et kaugelt oleks mind vokiga võinud segamini ajada. Ja siis ma kuulsin tuttavaid samme. See oli Paks boss!

Aga mu cappucinot ei tulnudki.

fat_man_chair

Leedu 2017 – 19.06

Hommik on tavaliselt õhtust targem, aga mitte siin. No mitte keegi ei saa tuhkagi aru. Nad ei räägi inglise keelt! Või kui, siis algkooli tasemel. Juhataja rääkis vähe ladusamalt, sest tal oli can raha meie käest kätte saada. Igatahes hommikusöögi aeg. Läksime pojaga restorani. Esimene asi, mida nägin, oli eesel! Ja siis üks teine väike eesel ka. Restorani keskel oli neil jooksuväljak. Seljataga õnneks loomi polnud, tegelikult valetan, kärbseid oli toidu peal küll ja küll! Selle süü on katta kõikvõimalikud asjad tuhksuhkruga! Miks mitte panna seda näiteks puuviljadele? Soolased asjad olid õnneks üle kallatud oliiviõliga.
Keelest veel, et miks nad ei oska inglise keelt… nimelt leidsime üles kohaliku TV. Kõik välismaised saated on dubleeritud. Pole ka siis ime, tegemist nagu Poola või Saksamaaga. Kuidas sa siis räägid keelt, kui pole seda kunagi kuulnud. Ja tegemist on siiski turismiettevõttega. Ju neil ei käi imelikke eestlasi siin liiga tihti. 🙂
Koht ise on aga ikka täitsa vinge! Oleks laps veidikegi vanem, oleks tal tegevust päevadeks! Mänguväljak on sama suur kui mõne mehe terve hoov! Elias sai oma esimese kiikumise ka tehtud, juhuu, järjekordne verstapost! 🙂
Ah ja seda veel,et esmaspäev on siin hoolduspäev, täitsa kift oli vaadata, kuidas tädid ämblikuvõrke ja nende elanikke harjaga taga ajasid! Ja personali neil on! Välirestoranis oli tööl vähemalt 10 noor inimeste, külastajaid vast max 5. Kõik siblisid midagi teha. Ei saanud aru, kas näiliselt või päriselt, aga töökasvatus on olnud neil hea!
Ja loomi lisandub iga päevaga. Kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ei tea.

Leedu 2017 – 18.06

Tegin esimest korda ipadi lahti üle aasta aja, et reisiblogi kirjutada. Alguses polnud seda plaani, sest see reis pole reisi nime väärt, kõigest Leedu ju! Aga no kõik muu sinna juurde pani ikka seda ipadi kaant avama. Ühesõnaga, nüüdsest on meid kolm. Pisike Ian Isaac Elias on liitunud meie reisiseltskonnaga. Ta on praegu 7-kuune. Küllap blogi läheb veits lapsekeskemaks, aga püüan end vaos hoia, koguaeg niikuinii mingid beebimõtted peas, ongi hea panna end midagi muud tegema (nt blogi kirjutama) ja aju mähkujutust puhastada. 😉
Et siis see Leedu. Autoga, jah. Ja sihtkohaks Dubingiu Žirgynas. Mingi täpike keset Leedut, järve ääres. Üks asi on roadtrip, mis on iseenesest närvesööv viis reisida, teine on aga teha seda maailma (minu maailma) kõige aktiivsema lapsega, kes igal võimalusel püüab kõndima hakata. Huhh! Lennukiga on ikka palju lihtsam vist reisida. Igatahes esimesed 3h (sh ka klassikaline peatus Häädemeestes) said tehtud probleemideta. Auto oli ju põnev ja uus! Auto on tegelikult ka uus, sain paar päeva enne reisi kätte (mu uus armastus on Alfa Romeo Giulietta)! Aga kui need punased ilusad nahkistmed igavaks muutusid ja ema käsi enam närida ei viitsinud, siis pidi keset Lätit toolist välja saama. Ma pidin ka. Ausalt, ilusad punased istmed, aga no mis häda on neis istuda nii pikalt!??! Peatust ei saanud teha, sest GPS valis marsruudiks a la vana Tallinn-Pärnu maantee, mitte ühtegi bensukat vms. Korraks mingis bussipeatuses saime seisma, sest mul oli kahtlane tunne, et rattad tulevad kohe auto küljest ära. Seistes ja kuulates teisi mööduvaid autosid tundus, et ka kõigil neil lendavad kohe rattad alt. Tuli välja, et tegemist oli hariliku Leedu teega. Igatahes, toolist oli väikesel mehel välja vaja saada. Selle võitluse (toolist välja, sisse, põrandale, uksest peaaegu välja, põrandale, sülle jne) saatel möödusid viimased 4-5 tundi. Kuskil kella seitsme paiku olime kuskil ei tea, kus, aga igatahes kohal. 
Autosid oli nagu murdu, hiljem selgus, et keegi oli kompleksis abiellunud, aga järgi oli jäänud ainult pruut ja paar last. Ausalt ka, täitsa kummaline peoseltskond. Kuna hotelli restoran oli lahti ainult kella kaheksani (!!!), siis ei jäänud muud üle, kui vutt-vutt sööma. 1 Häädemeeste hotdog tahtis kõvahäälselt seltsi. Alles pisukest kohanemist sain aru kui vingesse kohta olime sattunud! Jah, keset metsa, aga kui ilus järveke ja kuigeperekond ja mänguväljak ja peesitamistoolid jne! Aga aju oli sodi. Keha ka. Süüa ja kohe! Sai ka, maailma vist kõige halvemat pitsa margheritat. Aga noh, tainas oli, tomatipasta oli, juust oli… õeeehhhhh….hea, et see õhtu otsa sai kiiresti. 🙂

Tansaania 2016 – 09.02

Viimane päev. Kui kuskil vähegi telekas on, tuleb see lahti teha. Toas oli telekas! Ja ainus kanal, mida vaadata sai, oli väga kummaline. See näitas kõikvõimalike filmide reklaame, mida on võimalik tulevikus vaadata mingitelt muudelt kanalitelt. Üks treiler teise otsa, mitte midagi muud, isegi mitte reklaame! Väga huvitav! 🙂

Kokkuvõtteks veel tähelepanekuid Tansaaniast: kohalikel ei ole mitte ainult üks iPhone, telefone on mitu. Kui küsisime, et milleks küll, oli vastus ootamatult loogiline. Kohalikus telefonikompaniid pidid tegema tihti kampaaniaid “Parim hind järgmised kaks kuud”. Loogiline on siis ju kasutada just nende teenust! Ja et numbreid ei peaks vahetama, on sul iga ettevõtte jaoks oma telefon. Sind saadakse igalt numbrilt kätte ja sa helistad just sellelt telefonilt, kus sul parasjagu kõige soodsam on! Taksodest veel – autode tahavaatepeeglid ei ole jälgimiseks, mis liikluses toimub, need on mõeldud tagaistmel istuvate turistidega suhtlemiseks! 🙂

Tansaania on üldiselt suhteliselt odav riik, aga kui ikka kohalikke hindasid ei tea, siis võib päris korralikult kaotada tingimise võimalust mitte kasutades. Alguses oli ikka raske, pole ju õrna aimugi, mis hinnaskaalas peaks mõtlema, aga reisi teisel poolel on pilt suhteliselt selge, kuhu maani tegelikult alla hinda lastakse.

Mis tegemata jäi? Pilte, nagu ikka, tegin liiga vähe. Mõtled küll, et kes neid viitsib vaadata või, et üks või teine situatsioon või vaade on liiga tavaline, aga… Ka need lähevad ju endalgi meelest. Mälu värskendamiseks peaks ikka rohkem pilte tegema!
Millised kaasavõetud asjad jäid kasutamata? Moskiitovõrk! Magamiskotti kasutasin paar korda, aga kui seda poleks kaasas olnud, oleks pannud lihtsalt kampsuni peale. Kaks potsikut sääsetõrjevahendit oli ka liig, mis liig. Jalanõusid oleks võimud olla vähem, kohapeal olid need liiga ilusad, et mitte osta. Tegelikult oleks saanud ka kogu õhukeste riiete karderoobi kohapealt suhteliselt soodsa hinnaga. Ristsõnu oli ilmselgelt liiga palju kaasas (raamatud olid liiga huvitavad)! Ja no meik! Appikene! Milleks? Kellele? 🙂

Tansaania oli meie vastu ülimalt armuline! Lihtsalt suurepärane reis! Soovitan kõigile, kes tahavad kogeda Aafrika väga sõbralikku, turvalist ja põnevat poolt! Kas läheks tagasi? Kindlasti, kui tasuta saaks! Muudel tingimustel vast mitte, sest maailmas on veel nii palju kohti, mida tahaks näha. Aga jah, Tansaania, täiesti fantastiline koht! 😉

Tansaania 2016 – 08.02

Sõitsime oma tuttava taksojuhi (esimesest Zanzibari päevast) vennaga (!) sadamasse, et pilet osta ja passi tempel saada. Asi ei läinud kuigi sujuvalt alguses, sest tüdruk migratsiooniametist ei saanud üldse aru, kuidas me saarele olime saanud. Teadsime, et tuleb öelda, et me just sel samal hommikul jõudsime Zanzibarile ja kohe läheme ära! Lõpuks, peale mitmeid minuteid läbirääkimisi oma ametivennaga, ütles, ta: OK. Teadsin küll, et kohalikud ei ütle kunagi ei, aga see neiuke pani mind hetkeks teisiti mõtlema. Aga templi saime ja laevapileti ka.

Laev oli puupüsti täis, enamus reisijatest olid emad lastega. Minu kõrval istus aga kohalik neiu, kes jõi mingit Coca-cola sarnast jooki. Peale igat lonksu röhitses kõva häälega. Mingi hetk pööras lihtsalt mu poole ja köhis näkku. Ja siis pani jalad tooli peale, nii, et need kenasti peaaegu mu põlvedel olid. Isikuruumi osas olid meil erinevad arusaamad.
Nii mu ees, kõrval kui ka taga olid lapsed. Mis teeb üks laps kaks tundi ühe kohapeal? Õige vaatus – ta pole ühe koha peal ja teeb kõik võimaliku, et end lõbustada. Selle alla käib ka mäng: viska mzungu suunas suust läbi käinud ja mäluteed sai ning pärast seda püüa võimalikult palju ta juuksekarvu peast välja tirida. Lapsed on lahedad! 🙂

Viimane ööbimiskoht oli seekord Dar Es Salaami täitsa teises nurgas. Jalutades tundus, et see tõesti on kõrgklassi piirkond. Villa villa otsa, nende vahele ka kõikvõimalikud saatkonnad ja siis uuesti villad. Kõik hooned olid turvatud kõrgete metall- ning traataedadega. See muidugi ei tähendanud, et meie ööbimiskoht oleks luksuslik olnud. Kaugel sellest. 🙂 Aga puhas oli ja moskiitovõrk oli ka!

Päev oli planeeritud, mina pidin minema lähedalasuvasse restorani sööma, Jaanus aga ühe kohaliku kunstnikuga kohtuma. Tellisime siis kaks taksot (dalla-dallad siin piirkonnas ei sõida). Suur oli minu taksojuhi nördimus kui ta kuulis, kui kaugele teine sai sõita! Ta oli lausa nii nördinud, et palus minult härdalt, et kui ma peaks tahtma hotelli tagasi minna, et ma kindlasti just talle helistaks, et natukenegi rohkem teenida. Mul ei olnud küll selle vastu midagi…

Restoran, kuhu ma läksin, oli tõeline urgas. Ei oleks selliselt piirkonnalt oodanud mitte midagi taolist. Aga mis sa teed, tuli olla ja võtta olukorrast nii palju kui võimalik. Mis ma teen kui olen üksinda teiste seas? Vaatan ikka inimesi. Minu kõrvallauas istusid isa ja tütar, kes ilmselgelt olid seal vastu oma tahtmist. Neiu tegi kõikvõimalikke nägusid ja isa jõi nii palju õlusid ära kui võimalik. Kaugemal seisid nooremad ja vanemad mehed, kelle eesmärgiks oli samuti juua nii palju ja nii kiiresti kui võimalik. Üks nendest igatahes otsustas vahepeal ära väsida ja pikali kukkuda. Üks kohalik, kellel hakkas minust nii kahju, tuli ja ütles, et kui mul vähegi soovi on, siis ta võib mulle oma seltskonda pakkuda. Tundub, et üksikud inimesed on siin riigis väga haletsusväärne nähtus. 🙂 Mul aga pole üksi olemise osas mingeid pretentsioone. Saan endaga hakkama täitsa kenasti, siiski on mu jutukaaslaseks ju üks äärmiselt huvitav inimene – mina ise. 😀

 

Tansaania 2016 – 07.02

Viimane võimalus basseini ääres elu nautida. Teine raamat sai läbi! Natuke oli nagu lohutav ka, sest mis sa seal päikesetoolil ikka teed kui raamatut pole… Aga et miks basseini, mitte mere ääres. Selles kohas lihtsalt on tõus ja mõõn väga salakavalad. Mitte kuskil pole võimalik vee juures istuda, sest iial ei või teada, millal laine su üleni enda alla katab. Sel päeval näiteks ei saanud hotelli juurest kuiva jalaga kuskile, sest veetase oli trepi kolmanda astme kõrgusel. Isegi kui oleks soovinud hüpata kõrvalolevale kõrgemale liivahunnikule, oleks arvatavasti tagurpidi ikkagi vette prantsatanud.

Läksime siis põlvini vees olles vaikselt mõned sajad meetrid edasi, et natukenegi vaheldust oleks. Seal olid spordi-tüdrukud ja -poisid. Lemmikmäng oli neil võrkpall. Need, kes platsile ära ei mahtunud, mängisid eemal jalgpalli. Päike hakkas kenast loojuma ning mingi hetk oli nii hämar juba, et eristada oli võimalik vaid liikuvaid kujusid. Ja hiljem sedagi mitte. Uskumatu, kuidas nad suutsid näha, kus on nende tumedad mängukaaslased. Ja kui ühte üldse üldse märkaks, siis kas ta oli sinu meeskonnast? Aga mäng sai mängitud.

Rannal oli ka üks selline, noh, maksimaalselt kahe kuune kutsikas, kes tegi kõik endast oleneva, et paela, millega ta posti külge oli kinnitatud, läbi närida või sellest muul moel vabaneda. Peamine põhjus, miks kutsu pidi ära pääsema, oli kuri suur kass, kes teda piidles. Omanikud viisid kassi korduvalt eemale ja ütlesid, et ta koju läheks, aga kassil ei olnud sellest sooja ega külma. Tuli hiilides iga kord tagasi, võttis koerale järjest lähemale lamamisasendi sisse ning vaatas nautides, kuidas kutsikas hirmust oma saba jalgevahele pani. Mul oli mitu korda ka endal tunne, et peaks kutsikat päästma minema, aga õnneks oli minusuguseid turiste veel, kes lihtsalt kiiremini kohale jõudsid. Vaene kutsu!

Meie lemmikmäng oli järgmine: mis rahvusest on turist. Müstivenelasi tunneb ikka kõige kergemini ära. Järgnevad soomlased, sest nad on väga tugeva häälega (keel reedab). Nendele järgnevad hiinlased ja jaapanlased, nemad käivad riietega ujumas, neljandal kohal on saksa turistid. Kõige raskem on arusaada tumedajuukselistest, aga tundub, et Zanzibaril on itaallasi rohkem kui portugallasi ja lõunaameeriklasi. Põnev hobi, eksole! 😀

Õhtu oli kurvanoodiline, tuli hakata jälle asju pakkima. Kõige tüütum, aeganõudvam ja füüsiliselt raskem. Asju on šoppamise tõttu juurde tulnud ja nii palju ei raatsi ära visata ka kui uute asjade mahutamiseks vaja läheb. See kõlab nagu oleks hirmus palju ostnud, tegelikult ei ole asi üldse nii, lihtsalt seljakotti ei mahu ju asju tegelikult üldse ja päris suure osa võtsid ära soojad riided, mida tagasitulekuks tarvis läks. Kohver oleks ikka parem mõte olnud. 🙂 Aga nii see õhtu otsa sai…