Tansaania 2016 – 07.02

Viimane võimalus basseini ääres elu nautida. Teine raamat sai läbi! Natuke oli nagu lohutav ka, sest mis sa seal päikesetoolil ikka teed kui raamatut pole… Aga et miks basseini, mitte mere ääres. Selles kohas lihtsalt on tõus ja mõõn väga salakavalad. Mitte kuskil pole võimalik vee juures istuda, sest iial ei või teada, millal laine su üleni enda alla katab. Sel päeval näiteks ei saanud hotelli juurest kuiva jalaga kuskile, sest veetase oli trepi kolmanda astme kõrgusel. Isegi kui oleks soovinud hüpata kõrvalolevale kõrgemale liivahunnikule, oleks arvatavasti tagurpidi ikkagi vette prantsatanud.

Läksime siis põlvini vees olles vaikselt mõned sajad meetrid edasi, et natukenegi vaheldust oleks. Seal olid spordi-tüdrukud ja -poisid. Lemmikmäng oli neil võrkpall. Need, kes platsile ära ei mahtunud, mängisid eemal jalgpalli. Päike hakkas kenast loojuma ning mingi hetk oli nii hämar juba, et eristada oli võimalik vaid liikuvaid kujusid. Ja hiljem sedagi mitte. Uskumatu, kuidas nad suutsid näha, kus on nende tumedad mängukaaslased. Ja kui ühte üldse üldse märkaks, siis kas ta oli sinu meeskonnast? Aga mäng sai mängitud.

Rannal oli ka üks selline, noh, maksimaalselt kahe kuune kutsikas, kes tegi kõik endast oleneva, et paela, millega ta posti külge oli kinnitatud, läbi närida või sellest muul moel vabaneda. Peamine põhjus, miks kutsu pidi ära pääsema, oli kuri suur kass, kes teda piidles. Omanikud viisid kassi korduvalt eemale ja ütlesid, et ta koju läheks, aga kassil ei olnud sellest sooja ega külma. Tuli hiilides iga kord tagasi, võttis koerale järjest lähemale lamamisasendi sisse ning vaatas nautides, kuidas kutsikas hirmust oma saba jalgevahele pani. Mul oli mitu korda ka endal tunne, et peaks kutsikat päästma minema, aga õnneks oli minusuguseid turiste veel, kes lihtsalt kiiremini kohale jõudsid. Vaene kutsu!

Meie lemmikmäng oli järgmine: mis rahvusest on turist. Müstivenelasi tunneb ikka kõige kergemini ära. Järgnevad soomlased, sest nad on väga tugeva häälega (keel reedab). Nendele järgnevad hiinlased ja jaapanlased, nemad käivad riietega ujumas, neljandal kohal on saksa turistid. Kõige raskem on arusaada tumedajuukselistest, aga tundub, et Zanzibaril on itaallasi rohkem kui portugallasi ja lõunaameeriklasi. Põnev hobi, eksole! 😀

Õhtu oli kurvanoodiline, tuli hakata jälle asju pakkima. Kõige tüütum, aeganõudvam ja füüsiliselt raskem. Asju on šoppamise tõttu juurde tulnud ja nii palju ei raatsi ära visata ka kui uute asjade mahutamiseks vaja läheb. See kõlab nagu oleks hirmus palju ostnud, tegelikult ei ole asi üldse nii, lihtsalt seljakotti ei mahu ju asju tegelikult üldse ja päris suure osa võtsid ära soojad riided, mida tagasitulekuks tarvis läks. Kohver oleks ikka parem mõte olnud. 🙂 Aga nii see õhtu otsa sai…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s