Tansaania 2016 – 08.02

Sõitsime oma tuttava taksojuhi (esimesest Zanzibari päevast) vennaga (!) sadamasse, et pilet osta ja passi tempel saada. Asi ei läinud kuigi sujuvalt alguses, sest tüdruk migratsiooniametist ei saanud üldse aru, kuidas me saarele olime saanud. Teadsime, et tuleb öelda, et me just sel samal hommikul jõudsime Zanzibarile ja kohe läheme ära! Lõpuks, peale mitmeid minuteid läbirääkimisi oma ametivennaga, ütles, ta: OK. Teadsin küll, et kohalikud ei ütle kunagi ei, aga see neiuke pani mind hetkeks teisiti mõtlema. Aga templi saime ja laevapileti ka.

Laev oli puupüsti täis, enamus reisijatest olid emad lastega. Minu kõrval istus aga kohalik neiu, kes jõi mingit Coca-cola sarnast jooki. Peale igat lonksu röhitses kõva häälega. Mingi hetk pööras lihtsalt mu poole ja köhis näkku. Ja siis pani jalad tooli peale, nii, et need kenasti peaaegu mu põlvedel olid. Isikuruumi osas olid meil erinevad arusaamad.
Nii mu ees, kõrval kui ka taga olid lapsed. Mis teeb üks laps kaks tundi ühe kohapeal? Õige vaatus – ta pole ühe koha peal ja teeb kõik võimaliku, et end lõbustada. Selle alla käib ka mäng: viska mzungu suunas suust läbi käinud ja mäluteed sai ning pärast seda püüa võimalikult palju ta juuksekarvu peast välja tirida. Lapsed on lahedad! 🙂

Viimane ööbimiskoht oli seekord Dar Es Salaami täitsa teises nurgas. Jalutades tundus, et see tõesti on kõrgklassi piirkond. Villa villa otsa, nende vahele ka kõikvõimalikud saatkonnad ja siis uuesti villad. Kõik hooned olid turvatud kõrgete metall- ning traataedadega. See muidugi ei tähendanud, et meie ööbimiskoht oleks luksuslik olnud. Kaugel sellest. 🙂 Aga puhas oli ja moskiitovõrk oli ka!

Päev oli planeeritud, mina pidin minema lähedalasuvasse restorani sööma, Jaanus aga ühe kohaliku kunstnikuga kohtuma. Tellisime siis kaks taksot (dalla-dallad siin piirkonnas ei sõida). Suur oli minu taksojuhi nördimus kui ta kuulis, kui kaugele teine sai sõita! Ta oli lausa nii nördinud, et palus minult härdalt, et kui ma peaks tahtma hotelli tagasi minna, et ma kindlasti just talle helistaks, et natukenegi rohkem teenida. Mul ei olnud küll selle vastu midagi…

Restoran, kuhu ma läksin, oli tõeline urgas. Ei oleks selliselt piirkonnalt oodanud mitte midagi taolist. Aga mis sa teed, tuli olla ja võtta olukorrast nii palju kui võimalik. Mis ma teen kui olen üksinda teiste seas? Vaatan ikka inimesi. Minu kõrvallauas istusid isa ja tütar, kes ilmselgelt olid seal vastu oma tahtmist. Neiu tegi kõikvõimalikke nägusid ja isa jõi nii palju õlusid ära kui võimalik. Kaugemal seisid nooremad ja vanemad mehed, kelle eesmärgiks oli samuti juua nii palju ja nii kiiresti kui võimalik. Üks nendest igatahes otsustas vahepeal ära väsida ja pikali kukkuda. Üks kohalik, kellel hakkas minust nii kahju, tuli ja ütles, et kui mul vähegi soovi on, siis ta võib mulle oma seltskonda pakkuda. Tundub, et üksikud inimesed on siin riigis väga haletsusväärne nähtus. 🙂 Mul aga pole üksi olemise osas mingeid pretentsioone. Saan endaga hakkama täitsa kenasti, siiski on mu jutukaaslaseks ju üks äärmiselt huvitav inimene – mina ise. 😀

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s