Leedu 2017 – 18.06

Tegin esimest korda ipadi lahti üle aasta aja, et reisiblogi kirjutada. Alguses polnud seda plaani, sest see reis pole reisi nime väärt, kõigest Leedu ju! Aga no kõik muu sinna juurde pani ikka seda ipadi kaant avama. Ühesõnaga, nüüdsest on meid kolm. Pisike Ian Isaac Elias on liitunud meie reisiseltskonnaga. Ta on praegu 7-kuune. Küllap blogi läheb veits lapsekeskemaks, aga püüan end vaos hoia, koguaeg niikuinii mingid beebimõtted peas, ongi hea panna end midagi muud tegema (nt blogi kirjutama) ja aju mähkujutust puhastada. 😉
Et siis see Leedu. Autoga, jah. Ja sihtkohaks Dubingiu Žirgynas. Mingi täpike keset Leedut, järve ääres. Üks asi on roadtrip, mis on iseenesest närvesööv viis reisida, teine on aga teha seda maailma (minu maailma) kõige aktiivsema lapsega, kes igal võimalusel püüab kõndima hakata. Huhh! Lennukiga on ikka palju lihtsam vist reisida. Igatahes esimesed 3h (sh ka klassikaline peatus Häädemeestes) said tehtud probleemideta. Auto oli ju põnev ja uus! Auto on tegelikult ka uus, sain paar päeva enne reisi kätte (mu uus armastus on Alfa Romeo Giulietta)! Aga kui need punased ilusad nahkistmed igavaks muutusid ja ema käsi enam närida ei viitsinud, siis pidi keset Lätit toolist välja saama. Ma pidin ka. Ausalt, ilusad punased istmed, aga no mis häda on neis istuda nii pikalt!??! Peatust ei saanud teha, sest GPS valis marsruudiks a la vana Tallinn-Pärnu maantee, mitte ühtegi bensukat vms. Korraks mingis bussipeatuses saime seisma, sest mul oli kahtlane tunne, et rattad tulevad kohe auto küljest ära. Seistes ja kuulates teisi mööduvaid autosid tundus, et ka kõigil neil lendavad kohe rattad alt. Tuli välja, et tegemist oli hariliku Leedu teega. Igatahes, toolist oli väikesel mehel välja vaja saada. Selle võitluse (toolist välja, sisse, põrandale, uksest peaaegu välja, põrandale, sülle jne) saatel möödusid viimased 4-5 tundi. Kuskil kella seitsme paiku olime kuskil ei tea, kus, aga igatahes kohal. 
Autosid oli nagu murdu, hiljem selgus, et keegi oli kompleksis abiellunud, aga järgi oli jäänud ainult pruut ja paar last. Ausalt ka, täitsa kummaline peoseltskond. Kuna hotelli restoran oli lahti ainult kella kaheksani (!!!), siis ei jäänud muud üle, kui vutt-vutt sööma. 1 Häädemeeste hotdog tahtis kõvahäälselt seltsi. Alles pisukest kohanemist sain aru kui vingesse kohta olime sattunud! Jah, keset metsa, aga kui ilus järveke ja kuigeperekond ja mänguväljak ja peesitamistoolid jne! Aga aju oli sodi. Keha ka. Süüa ja kohe! Sai ka, maailma vist kõige halvemat pitsa margheritat. Aga noh, tainas oli, tomatipasta oli, juust oli… õeeehhhhh….hea, et see õhtu otsa sai kiiresti. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s