Hommik on tavaliselt õhtust targem, aga mitte siin. No mitte keegi ei saa tuhkagi aru. Nad ei räägi inglise keelt! Või kui, siis algkooli tasemel. Juhataja rääkis vähe ladusamalt, sest tal oli can raha meie käest kätte saada. Igatahes hommikusöögi aeg. Läksime pojaga restorani. Esimene asi, mida nägin, oli eesel! Ja siis üks teine väike eesel ka. Restorani keskel oli neil jooksuväljak. Seljataga õnneks loomi polnud, tegelikult valetan, kärbseid oli toidu peal küll ja küll! Selle süü on katta kõikvõimalikud asjad tuhksuhkruga! Miks mitte panna seda näiteks puuviljadele? Soolased asjad olid õnneks üle kallatud oliiviõliga.
Keelest veel, et miks nad ei oska inglise keelt… nimelt leidsime üles kohaliku TV. Kõik välismaised saated on dubleeritud. Pole ka siis ime, tegemist nagu Poola või Saksamaaga. Kuidas sa siis räägid keelt, kui pole seda kunagi kuulnud. Ja tegemist on siiski turismiettevõttega. Ju neil ei käi imelikke eestlasi siin liiga tihti. 🙂
Koht ise on aga ikka täitsa vinge! Oleks laps veidikegi vanem, oleks tal tegevust päevadeks! Mänguväljak on sama suur kui mõne mehe terve hoov! Elias sai oma esimese kiikumise ka tehtud, juhuu, järjekordne verstapost! 🙂
Ah ja seda veel,et esmaspäev on siin hoolduspäev, täitsa kift oli vaadata, kuidas tädid ämblikuvõrke ja nende elanikke harjaga taga ajasid! Ja personali neil on! Välirestoranis oli tööl vähemalt 10 noor inimeste, külastajaid vast max 5. Kõik siblisid midagi teha. Ei saanud aru, kas näiliselt või päriselt, aga töökasvatus on olnud neil hea!
Ja loomi lisandub iga päevaga. Kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ei tea.
