Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Kuidas me kõik sel pärastlõunal ellu jäime

Ei, see ei ole tavaline ema-blogi. Ei ole! Ma olen alati vaadanud teatava irvega kõrvalt neid naisi, kes peale emaks saamist hakkavad pidama blogi oma igapäevaelust või siis jagama sotsiaalmeedias päeva highlighte. Salamisi alati mõelnud, et minust ei saa kunagi midagi sellist. Beebipilte igast sammust ja uuest saavutusest ei pane FB ajajoonele. Ei säti oma esimese emadepäeva pilti suure heldimusega. Sest ma pole pehmo. Ühesõnaga siin on minu esimene blogipostitus minu igapäevaelust emana. Koos piltidega!

Jõuan hilisemate postitustega siia, kuidas ma sellisesse olukorda olen jõudnud, aga täna on mul vaja kirjutada ajavahemikust 13:00-15:00 03.06.2019. Tellisin kulleri, et ta võtaks mu juurest ühe paki, milles on käru, mille ma eile lahti tegin, et seda proovida ja armastama hakata. Juhtus see, et peale kiiret reageerimist võeti eile Tartust peale mu uus, st 27. käru (selle teemani jõuame ka kunagi!), ja toodi peaaegu koju kätte noh! Sest mul oli seda ju väga vaja ja kohe! Kõige parem oleks olnud see saada muidugi üleeile, aga noh, kannatasin ära. Käru ma armastama ei hakanud ja kõige rohkem häiris mind see, et ma ei saanud aru, miks seda ei juhtunud. Ma olin valmis, mu süda oli avatud! Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Valus on. Hommikul avasin silmad ja lootsin, et ehk uus päev toob lohutust, aga ma isegi ei tahtnud esikusse minna, et vaadata, kas mu hüljatud käru veel alles on. Keskpäeval, peale pudrusõdasid ja niisama laulupidusid (laulupidudeks nimetan ma oma beebi nutmishooge (loe: röökimist)) võtsin end kokku ja tellisin kulleri, et käru viisakalt ära saata. Kõik läks ideaalselt senini, kuni olin saanud käru karbi ja käru tuppa, et seda kokku panema hakata. Võtsin ühe ratta ära. Beebi niheleb. Võtsin teise ratta, poeg niheleb. Kolmas ratas – virin. Neljas ratas – laulupidu. Vaatan kella, 13st on saanud 14:00, kullerini on õnneks tundaega jäänud. Saan hakkama! Leian igale jupile õige pakendi. Poeg tahab pissile. Saan jupid pakenditesse, beebi hakkab nutma. Saan jupid karpi – laulupidu. Jupid on valesti karbis, võtan välja – laulupidu. Panen jupid uuesti karpi, vahepeal vaatan youtube videosid, kuidas käru paremini kokku panna, ikka laulupidu. Võtan beebi, käime ringi, poeg mängib samal ajal lubamatute esemetega trummi vastu seina. Panen beebi diivanile, ikka laulupidu koos trummimänguga ja kell on 14:43. Võtan südame kokku ja lasen “muusikal” kõlada ja panen meeletu kiiruse ja lootusega, et ehk seekord õnnestub, paki kokku. Karbi kinni teipimise hetkel on helid juba nii tugevad, et mu ainus mõte on see, et ehk on naabrid esmaspäeva pärastlõuanal tööd, sest ma küll kutsuks juba politsei nende asemel. Kell 14.53 on pakk koos. Lapsed suure kiirusega magamistuppa transporditud ja unejuttu kuulamas. Kõik on stressirohkest pärastlõunast niiii väsinud, et vajuvad suhteliselt kiiresti ära. Kell 15:02 helistab kuller, mul muidugi telefon hääle peal ja äratab meid kõiki üles. Minuti pärast heliseb sellele lisaks ka uksekell. Aga hommikuraskus on teinud oma töö ning mu lapsed magavad sellest hoolimata. Pakk sai kullerile üle antud ja mina… jäin ka ellu! 🙂

Ps. Mu lapsed on maailma kõige armsamad ja nunnumad olevused maamuna peal, juhuks, kui jäi teistsugune mulje. 😂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s