Tansaania 2016 – 06.02

Hommik algas kukekiremise peale. Ma olen täiesti kindel, et kuked kirevad täpselt sellisel kellaajal, mil nad tahavad, siin pole absoluutselt mingit pistmist päikese tõusu või muude loodusnähtustega. Vähemalt need kuked, keda mina tean, kirevad just siis kui mul on kõige magusam uni (ja kõige magusam uni on mul tavaliselt nii kella üheksa-kümne ajal hommikul). Kui kellelgi on kukk, kes kireb ainult ja ainult siis kui päike tõuseb, andke mulle teada, ma tulen teda kontrollima. 🙂

Minu arvates on parim selline päev kui peale hommikusööki saab minna, kas randa või basseini äärde lugema. Sel päeval sai see sündida. Mulle meeldib Tansaania! 🙂 Lisaks lugemisele sai vaadata kohalikke kummalisi linde. Kummalised on nad peamiselt seetõttu, et nad käivad basseinist kloorivett joomas ja hullamas. Pisi-kari-lindude sekka eksisid ära ka paar üksikut varese laadset tiivulist. Nad lihtsalt hiilivad basseiniäärde (kui inimesi vees ei ole), pistavad nokad ettevaatlikult vette, võtavad sõõmu ning tipivad kähku varjulisse kohta joogipoolist nautima. Täitsa ebaloomulikud olendid. Neil soolast ja magevett igal pool külluses, aga nad tahavad kloorikokteili…

Nii Dar Es Salaamis kui Ka siin jooksevad kohalikud grupiviisiliselt ringi. Kõigil spordikostüümid seljas. Alguses tundus, et noh, üks-kas neegust teevad tervisejooksu või midagi taolist, aga siis sai paarist jooksjast kakskümmend-kolmkümmend jne. Iga rühma ees oli meeskonna värvides ja lipuga ergutajast treener, kes hõikas julgustavaid sõnu või laulis eesotsas laulu, mida jooksjad järgi üritasid hingeldamise vahele imiteerida. Tegemist oli korraliku rongkäiguga, nagu meie laulupidu rongkäik, aga tunduvalt kiiremas tempost. Jooksjad olid arvatavasti jalgpalli meeskonnaliikmed. See minu arvates täiesti ebaloogiline, et nad ei ole nt jalgpallis tipptasemel, füüsiliselt väga heas vormis mehi on, vaba aega treenimiseks on, ruumi jooksmiseks ja harjutamiseks on… Aga äkki pole jalgpalle piisavalt? Mine sa tea…

Õhtul leidsime üles rannamarketi. Lõpuks ometi sai šopata! 😀 Mitte, et ma eriline ostja oleks, aga kodustele võiks ju midagi kaasa viia. Müümine on siin piirkonnas veidike aktiivsem. Kui turist tuleb, tõusevad isegi püsti ja kutsuvad oma varikatuse alla. Kui küsida näiteks maalide kohta, et kes autor on, on automaatne vastus: my brother! Kui küsida, mis ta nimi on, pöörab müüja maali tagumise poole ja loeb veerivalt oma venna nime ette. 🙂

 

Tansaania 2016 – 05.02

Sain Sonjalt hommikul sõnumi – nad leidsid meie bongalow’t koristades Jaanuse teise rahakoti, kus olid kõik plastik-kaardid, alates ID-kaardist, lõpetades kõikide pangakaartidega. Me olime neljatunnise paadisõidu kaugusel! Täielik šokk, mis teha nüüd edasi? Jaanus helistas Sonjale ning jutuajamise tulemusena laabus kõik ideaalselt! Samal päeval pidavat tulema üle vee ka ühed teised turistid. Nad lubasid rahakoti kaasa võtta. Milline vedamine!!! Sellega seoses oli tehtud ka päevaplaan, tuli minna Kivi Linna (Stone Town – Zanzibari pealinn). Oleksime nii kui nii pidanud minema, sest kuna saabusime saarele illegaalselt, siis tuli sebida passi mingi tempel, et tagasisõidupilet osta. Lisaks sellele pidime deidiks kokku saama ka saksa-prantsuse paariga. Jee! Piduuu!

Panime siis asjad kokku ja hakkasime dalla-dalla peale kõndima. Keset küla tuli välja, et olime unustanud maha passid, turistidele, kes rahakoti ära tõid, pisikesed kingitused ja midagi oli veel, mis maha ununes. Selge oli see, et peame tagasi kõmpima kogu tee ja et ühistranspordiga ei jõua me enam kuhugi.

Võtsime siis hotelli ukselt takso, tingisime hinna mõistlikuks (leppisime kokku, et sõidame temaga ka tagasi, vaene taksojuht pidi kogu selle aja meid ootama) ja pooleteisetunnine sõit võis alata! Jälle need lamavad politseijaoskonnad ja konditsioneer! Aga autost nägi ka muud huvitavat. Mulle on alati meeldinud aknast välja vaadata sõidu ajal. Näiteks sõitsime mööda mitmest matuse- ja pulmarongkäigust. Suhteliselt sarnased nägid välja. Inimesed värvilises riietes, tantsisid ja laulsid. Ainuke vahe oli see, et surnuauto asemel oli pulmarongkäigu eesotsas elus pruutpaar. 🙂

Kivilinn oli väga kift, selline araabiamõjutustega lagunenud klotsiküla. Rahakoti saime kätte, edasi tuli leida üles Gunnar ja Anne. Nad ootasid meid Mercury baaris. Freddy pidavat olema Anne’i “isa” (mingi inside joke). 🙂 Vahepeal läksime sadama migratsiooniametisse, aga see oli kinni pandud. Ei mingit templit. Aga see ei morjendanud mind üldse. Kõige olulisem oli head aega veeta uute sõpradega. 🙂 ja see oli imetore! Kui aeg oli koju minna, siis tekkis veits imelik tunne küll, varsti on see kõik ju läbi. Protesteerin!

Tansaania 2016 – 04.02

Hotellis on päris huvitav kooslus loodust. Lisaks kääbuskitsedele, kes basseiniümbruses rohtu näksivad ja üritavad mitte kookostega pähe saada, liiguvad ringi ka faasanid, kes arvavad, et nad on kanad. Sattusin juhuslikult terrassile, kui hotellitöötaja tutvustas uutele turistidele ümbruskonda. Nimelt oli juhtunud nii, et kana oli lapsendanud faasanid – nende enda ema oli kuskile ära kadunud ja kana otsustas munad enda hoole alla võtta. Ja nii nad siis koorusidki kanaema silme all. Faasanid muidugi arvasid, et tegemist on nende emaga, siiani kõnnivad nad talle järgi ja üritavad kaagutada, ise kolm korda suuremad kui ema. Ja kukega on neil ka mingid imelikud suhted…

 

Aga lisaks loomadele, on siin ka väga kummalised turistid. Venelased tunneb kohe ära – neil on kübar või kaabu või suusamüts peas. Palju keerulisem oli aga arvata, kust on pärit kaks neiut, kelle huuled olid botoxist pungil ning kes õhtusöögilauas üritasid kõikvõimalikes poosidest endast selfit teha. No ja tõesti ei läinud neile absoluutselt korda, et kõrvallauas üritasid inimesed süüa. Piiiiiiinliiiiiiik!!!

 

Hotellis töötab ka üks rasta-poiss. Siiani kui on küsitud, et kust me pärit oleme, siis läheb natuke pikem seletamine lahti. Paljud ütlevad ausalt, et nad pole kunagi ühtegi eestlast kohanud. Rastapoiss aga on Eestis käinud! Uskumatu lugu! Veel uskumatum oli see, et Eesti oli ainuke koht tema Euroopa-reisi jooksul, kus ta tunnetas rassismi. Ööklubis oli keegi talt ümber kõri kinni võtnud ja karjunud, et mingu Aafrikasse tagasi, ahv! Selle kohta ei saanud öelda isegi mitte PIIIIINLLIIIIIIIIKKK! Vaid lausa häbi oli olla sel hetkel eestlane.

Päev lõppes kohaliku rannadiskoga. Ei ole ju võimalik magama jääda kui tümps raputab voodist välja. Pidu oli huvitav. Palju turiste ja kohalikke, kes olid riietatud eriti kummaliselt. Tumedatel tüdrukutel olid vähemalt 10 sentimeetrised kontsad all. Liivarannas! Poisid olid kõik pilves ning pidevalt käis salajane marihuaanamüük. Tantsuplats oli rahvast täis, kõik otsisid endale paarilist. Ilmselgelt mitte ainult tantsimiseks. Kella kaheteistkümne paiku tuli uni ja voodi tundus nii ahvatlev. Voodis olles tundus aga pidu hoopiski ahvatlev ning seetõttu tuli tagasi minna. Et siis uuesti poole neljast padi leida. 🙂 Vahetevahel on täitsa tore noort inimest mängida. 🙂

IMG_0690

Tansaania 2016 – 03.02

Äratus oli kell 5.30, sest Sonja oli eelmisel õhtul härdalt vabandust palunud ja öelnud, et paadike, millega Zanzibarile sõidame, läheb tund varem, st kell 6 hommikul. Põhjus oli lihtne, meri läheb peale päiksetõusu iga tunniga rahutumaks ning meie endi huvides oli võimalikult vara minema hakata. Mis seal siis ikka, ärkasime naabritega üles, leidsime restoranist kaasa pandud hommikusöögikotikesed ja jäime ootele. Paat pidi meid rannast peale võtma. 6.05 polnud midagi. Vaid üksikud kalapaadid. Teadsime, et ei lähe suure laevaga ookeanile, vaid pisikese puidust venega, kuid siiski ka mitte kanuuga. Käisime ükshaaval rannas valvel. 6.15 oli endiselt vaikus. Ka kell 6.30. Kell 7, peale tundi aega unist ootamist, tuli intern. Ehmatas meid nähes end poolsurnuks. Samal ajal nägid naabrid 100m kaugusel üht paati ootamas. Tagasitulles olid nad päris kindlat, et see on see meie oma. Võtsime oma seljakotid selga ja asusime päikesetõusul teele. Peale 10minutilist jalutuskäiku olime kohal. Olin lugenud küll, et miskit siin maal ei juhtu kohe, aga siiski! Suur vahe on, kas oodata õhtul tund aega kedagi või ärgata kokkulepitud aja tõttu keset ööd üles… ja siis lihtsalt oodata ja oodata. 🙂

Pisikesse puidust paati sai siseneda vaid ookeani kaudu. Püksid said kenasti põlvini märjaks, aga kuna ka öösel on 30 kraadi sooja, ei morjendanud see kedagi. Seljakotid said kuivalt pardale ning paadike seilas rannast järjest kaugemale ja kaugemale. Kui rannik oli silmapiirilt kadunud, siis oli selge, et oleme avamerele jõudnud. Kaks rõõmsat kohalikku andsid päästevestid (uskumatu!) ja hakkasid üht paadi külge kinni kiletama. Selge oli, et sõidame külglainetuses. Mis tähendas seda, et lained peksid ühte külge, mida kauem olime sõitund, seda suuremad lained meie laevukest ründasid. Kaks meie vaprast reisiseltskonnast olid selleks hetkeks juba kalu toitnud ja tundsid end suhteliselt halvasti. Anne oli peaaegu terve laevateekonna pikali paadi põrandal. Kohe eriti kahju! Meil Gunnariga ei olnud muud teha kui vaadata lõputut ookeani, kannatada 4 tundi kaasreisijate kurbi pilke ja üllatada, kui laev prantsatas paari meetri kõrguselt (õnneks õiget pidi) jälle vette. Ja siis see Zanzibar paistis! Mingi hetk oli ookean täiesti teist värvi. Meeletult ilus sinakasroheline meri. Sel hetkel sain aru, miks inimesed Zanzibari maapealseks paradiisiks nimetavad. Lõputud peene puhta liivaga rannad ja see ookean…

Paat “randus” kalli kuurorti randa. Otse randa, mingeid paadisildu selliste lootsikute jaoks seal ei ole. Turistid, kes liival päevitasid ning ookeanis möllasid, vaatasid meid kui hulle. Tulevad, neli valget, kuskilt suvalisest ookeani nurgast täiesti lootusetu välimusega paadiga. Ja elusana!

Paadist välja sai täpselt samamoodi kui sisse. Ehk siis tuli ronida kolmeastmelisest trepist alla otse merepõhja. Seekord aga ei olnud põhi põlvesügavusel. Ma nagu eriti ei pannud tähele, mis teised tegid, olin nii lummatud ranna ilust, hüppasin siis vette, aga põhja polnud! Ma kujutan ette, mida need päevitavad turistid võisid mõelda. Lihtsalt tuleb üks loll ja kukub ülepeakaela ookeani. Täisriietuses! Õnneks ei olnud ma ainus, Anne tuli täpselt sama märja kassina kuivale liivale. Ja ega meestel rohkem vedanud. 🙂 Vaatemäng missugune. Üritasime siis oma kotid (need jäid imekombel kuivaks) rannakohvikusse vedada, et natuke taastuda pikast rappumisest ja kuivad riided selga saada.

Ja siis läksime edasi. Kohalikud ütlesid, et bussipeatus on noh.. ümber nurga. See nurk oli täpselt nelja-viie kilomeetri kaugusel. Mäenõlval. Nii füüsiliselt rasked hetke ei olnud varem olnud ja võin salatuskatte all öelda, et enam ei tulnud ka. Kui ükskord kohale jõudsime ja lõõskava päikese eest varju saime, siis oli ainuke soov kähku järgmine ööbimiskoht ja esimene söögikord üles leida. Peale poolt tundi olime tõelises turistide kohas, hotell oli ümbritsetud metallaia ja värava ning turvameestega. Peaasi, et ükski kohalik sisse ei saa!

IMG_0674

Tansaania 2016 – 02.02

Öösel ärkasin mitmeid kordi. Mitte, et palav oleks olnud, põhjus oli palju hirmuäratavam – ümber onnikese möllas fauna. Millised hääled! Kirevad kuked, möirgavad (!) koerad, hirmuäratavat häält tegevad pärdikud… Ja siis üks suur kolksatus. Keegi oli kive ja kaikaid loopima hakanud! Kuidas sa magad nii? Peale mõningast “rüselust” saabus aga vaikus ja sügav uni, seekord vaikuses. Hommikul tuli välja, et meie naaber, Gunnar, oli võidelnud faunaga öörahu nimel. Mehiselt! Tänud julgele sakslasele! 🙂

Päev oli jällegi imeline, tuuline, aga imeline. Jaanus läks koos teiste huvitunutega Masai külla. Ma tõesti ei tahtnud seda kõike näha… Ja õige oli ka kui ma pärast kõiki neid lugusid kuulsin kärnas suude ja peadega lastest, kes palusid sinult lonksukest su pudeliveest. Ma olen liiga nõrk selleks, et vaadata pealt füüsiliselt haigeid inimesi. Liiga nõrk, sest süda hakkaks sealsamas verd tilkuma. Aga tugevamate jaoks oli see kindlasti üks meeldejäävamaid hetki kogu Tansaanias olemise ajal.

Minu meeldejäävaim hetk ootas mind alles õhtuhämaruses. Ja see polnud meeldiv. Teada on, et ma kardan lendamist ja kõrgust, aga seda, et madu-usse kardan sama palju kui eelnevalt loetletu, ei ole vist liiga paljudele teada. Ehk siis jah, ma kardan madusid. Ma polnud mitte kunagi oma silmadega näinud üht. Ei nastikut ega ka rästikut, rääkimata võõramaalastest. Jah ükskord pidin oma klassiga Tallinna Loomaaia kahepaiksete juurde minema, aga siis vaatasin ka ainult maha. Seekord tutvustas mind teel onni üks madu-uss. Singa-vongatas mu jalge eest nii kiiresti minema kui võimalik. Ma jäin tardunult seisma. See ei saa olla tõsi! See just praegu ju ei juhtunud ometi! Võtsin end kokku, astusin ettevaatlikult sammu edasi, peas ainus mõte – kus on mu Xanax. Onni jõudes olin piisavalt end kokku võtnud ning avastasin, et saan ka teistmoodi olukorrast üle. Tuleb tugev olla. Läksin ettevaatlikult tagasi, rääkisin Sonjale, et nägin oma esimest madu elus. Ta küsis rahulikult, et kumba, sinist või musta? Misasja? Neid on kaks? Ta ütles, et jaaa, neid on siin palju! Rohkem ma ei suutnud kuulata, läksin oma tooli juurde tippides tagasi. Väike meditatsioon ja mõte, et hea, et on viimane õhtu siin madudepesas. Ja siis ta tuli mu juurde tagasi. Me kohtusime kord veel. Teised arvasid, et ma meeldin talle. Tore lugu küll.

Kui ma ennist kirjutasin, et kuu on romantik, siis ka tähistaevas on siin täitsa omanäoline. Vahepeal oli tunne nagu enamus neist kukuks või lendaks üheksat kohast teise. Ideaalseimat tähistaeva pilti nad aga minu peast ei haaranud, see jäi siiski Lõuna-Euroopasse, siis kui isaga mikrobussi katusel kuskil Alpides magasime – otse Linnutee all. Vot see oli imeline! Aga ka siin on ilus, ja täitsa teistmoodi tähed. Mul on hea meel, et on olnud võimalus see ära näha. 🙂

Tansaania 2016 – 31.01

Päike on siin maal kummaline. Kahekümnene päiksekreem ei näi toimivat. Pole veel kohta näinud, kus nii kergesti on võimalik ära põleda. Ma pole suur kreemide harrastaja (õigemini mu nahk ei ole), aga see, mis siin toimub, on kummaline! Iga hetk tunned, kuidas see hõõguv taevakeha sinust tükikesi tahab naksatada. Isegi tuulega. Iga päev olime päikese küüsis maksimaalselt kaks tundi peale hommikusööki. Rohkem lihtsalt ei julgenud! Ma pole väga ärapõlemise fänn, jube narr on pärast öösel magada üritada. Paar korda on ikka elus juhtunud, kus lihtsalt ei ole võimalik sõba silmale saada, sest ükskkõik, millisel küljel üritad magada, ajab valu su üles. Enam tõesti ei taha…

Loodusest veel, tõus ja mõõn on siin täiesti arust ära läinud. Ükskord on meri hommikul põlvini ja õhtul haigutab suur liivamass oma suud, teinekord on hommikul meetrite jagu meist põgenenud ja õhtul näitab, kui julgelt ta inimestele ja kodudele läheneda julgeb. Kui asi ikka on kuus, siis Tansaanias on tal küll äärmiselt hea huumorimeel. 🙂 Ja noorkuu lebab ilusti selili, nagu igatseks mõtisklede öösiti oma kättesaamatu armastuse, Päikese järele.

Aga mis ma siin siis teinud olen – olen lugenud raamatuid. Kahte enamvähem korraga. Ma ei ole kunagi suur lugeja olnud, olen selleks liiga kärsitu, aga siin sobib. Kuna internetti ega Facebooki ei ole, siis ei jää muud üle, kui enda meelt raamatutega lahutada. Ausalt ka, pole paha variant! Olen raamatud liiga kauaks unarusse jätnud! Võib isegi juhtuda, et tagasi tulles võtan uue paberipaki ette. Mis minuga toimub? 😉

Lisaks raamatute lugemisele, lahutan ma meelt ka mõtlemisega ja iseendaga rääkides. Mingid seigad tulevad varem või hiljem meeltesse kui tagasi reisi algusele vaatan. Täna näiteks tulid meelde Tansaania naised, kes kõikvõimalikke asju oma peadel kannavad. Eredaimaks näiteks osutus naine, kes kõndis rahulikult Dar Es Salaamis, peapeal viis resti mune! Kõndis rahulikult, ei teinud möödakihutavatest lastest väljagi. Ma olen 100% kindel, et ta jõudis kohale nii, et absoluutselt kõik munad jäid terveks. Üks teinegi vanem proua imestas mind oma võimega, tal oli peas suur spordikott. Suurem kui ta ise. Ta ei komistanud ega hoidnud kordagi käega oma kandami tasakaalu. Ma ei tea, mis see on, kas harjutamine või looduse poolt kaasa antud anne, igatahes minu imetluse teenisid ka ilma igasuguse järeleandmiseta jäägitult välja!

Üks hea hetk tuli veel meelde. Kui olime jõudnud Arushasse, siis tekkis paratamatult küsimus, et kuidas ma kõikide nende tumedate meeste seast leian üles Godwini, meie peremehe. Hetke pärast see küsimus kaotas kogu oma mõtte, sest mina ei pea teda ära tundma – tema tunneb mind ära. Kohtumiskohas ei olnud just kuigi palju blonde mzungusid. 🙂

Tansaania 2016 – 01.02

Moskiitodest – võtame eriti kalleid tablette iga päev, et ei saaks malaariat. Siiani on tundunud see suhteliselt mõttetu, sest neid sääski lihtsalt ei ole! Mina, kelle verd kõik lendobjektid ihaldavad, olen saanud sutsakaid kokku ainult neljal korral. Aga võibolla need neli lendurit olidki kõik täis topitud malaariat! Seega igaksjuhuks ei jäta ravi pooleli. Kuid jah… Siin on kõike muud kui sääski. 🙂

Peale hommikusööki läksime oma uute sõpradega (eemalehoidva prantsuse-saksa paariga) jälle internetikohta. Me olime otsustanud eelmisel päeval, et ei lahku täna sellelt imetoredast kohast, vaid oleme kaks ööd pikemalt, et siis prantsuse-sakslastega koos paadiga Zanzibarile sõita, et säästa pool transpordikulust. Mida rohkem on paadis inimesi, seda odavam see ühe isiku pealt tuleb. Seega nüüd, teades reisi teise poole saatust, tuli Zanzibari ööbimine broneerida. Ja seetõttu ka internetivajadus. Kõndisime rõõmsalt neljakesi kolm-neli-viis kilomeetrit meeletus tuules ja liivatormis. Kui ilus on liivatorm! Nagu sada madu-ussi jookseks liiva näol vastu su jälgu. Olin päris kindel, et meil kõigil on õhtul keha peal miljoneid liivaterade tekitatud verevalumeid! Aga ilus oli!

Tegime vajalikud toimetuses ära, jutustasime oma uute sõpradega nii et suu jäi kuivaks ja nautisime elu täiega! Sõbrad, Gunnar ja Anne Charlotte, on fantastiliselt toredad! Üksteisest eemale hoidmisest oli saanud vastastikune sümpaatia. 🙂

Üleüldisest asjadest veel. Päevakava ekvaatori lähedal on suhteliselt sarnane kohalike eluviisiga, päiksetõusuga ärkas ja loojanguga heidad magama. Siiani on olud maksimaalse ülevalolek kella kümneni õhtul ja siis tuli ka koduteed leida taskulampide ja pärdikutega. Elektrit annab Jumal siis kui tahab. Täiesti normaalsed on elektrikatkestused teadmata ajaks. Kuid kõik toimib. Ka meie oma restoran. Õhtul istusimegi pimedas, küünlavalgel ja sõime gaasipliidil küpsetatud imeroogi. See on lihtsalt uskumatu kui hea saab söök olla! Totaalne üllatus ühelt suhteliselt tagasihoidlikult restoranilt keset ei midagit!

Ja siis see muusikapuudus. Telekapuudust pole, aga no elu ilma muusikata… Oeh… Iga hetk kui ma mõtled või ütlen: lähme randa, siis tuleb see lokkis peade popplugu meeltesse ja keeltesse. Kui aga midagi peab otsustama või ütlema, siis heliseb kõrvus: “ära mõtle, kohe ütle jne”. Oleks pidanud rohkem ettevalmistuma selliseks probleemiks. Isegi restoranides ja baarides on enamasti vaikus. Tõesti noh, isegi mingi kohalik poppmuusika ajaks praegu asja ära. 🙂

Tansaania 2016 – 30.01

10ndal päeval pärast reisi algust, sai lõpuks ometi randa ja vähem kehakatteid nautida! Nägin juba öösel õudusunenägu, et olin Eestisse tagasi jõudnud täiesti valgena. Appi kui hirmus see oleks olnud! 🙂 Hea oli oma onnikestest välja vaadata ja näha, et päike paistab ja õhk on nii meeldivalt soe ja et riided saab ka seljast võtta! Milline luksus jaanuari viimastel päevadel!

Rannas oli aga hirmus tuul. Mitte, et see vaadet või enesetunnet muudaks, aga kukla taga oli selge hirm, et varem või hiljem see kõrvapõletik tuleb. No tõesti, tuul oli nii tugev, et madratsidki lamamistoolil korduvalt põgeneda üritasid. Hea oli asja juures aga see, et tuul ei olnud kaugeltki külm, ikka pigem selline 30-kraadine. 🙂

Beach Crab Resorti (meie kodu) omanikud on Sonja ja Alexander Saksamaalt. Sonja oli äärmiselt sõbralik ja vahetu. Harva kohtad inimesi, kes oma enda hallatavas “hotellis” külalistega õhtuti vestlevad ja koos söövad. Neil on ka nii umbes nelja-aastane tütar, kes on ilma mingi kahtluseta kohalikus keskkonnas üles kasvanud. Kui näeb oma hullu kassi, kes on poolmetsik (tean seda selle pärast, et üritasin teda sülle võtta, see lõppes sellega, et mina olin verine ja tema vihane), hakkab samamoodi käituma. Kui näeb puude otsas pärdikuid, üritab ka oksipidi kõrgemale ronida jne. Kohalike teenindajatega mängib peitust ja kui veeeeeeeeel energiat üle jääb, siis võibolla sööb ka midagi. Kift tüdruk!
Siin ööbimiskohas on üks saksa intern ka. Nii naerusuine, et tekkis alguses lausa kahtlus, et äkki on natuke hull, aga ei olnud üldse. 🙂 Ja tema kohtas meie majutusasutusse juhuslikult sisse astunud Hollandi kutti, maailmarändurit. Kui meie viisakalt kella kümne paiku magama ära läksime, siis nende õhtu kestis veel pikalt. Isegi teisel pool ekvaatorit leiab armastus inimesed üles. Oh seda romantikat küll! 🙂

Aga postituse peab lõpetama ikka ebaromantiliselt. 😀 Ma pesin üle kolmesaja aasta esimest korda käsitsi pesu! Jube hea trenn! Soovitan soojalt! 😉

Tansaania 2016 – 29.01

Hirmsast uberikust välja ronides polnud mingit isu sinna koletusse välikööki hommikusööki sööma minna. Eelmisel õhtul õnneks nägin, kuidas nad nõusid “pesid”, pühkisid lihtsalt suvalise rasvase rätikuga taldriku üle ja viskasid teiste räpaste nõude otsa. Ja siis kui keegi sööma tuli, tõmbasid vajaliku nõu virnast välja ning asetasid kliendi valitud eine sinna kenasti peale. Peamine mõte oli saada kähku järgmisesse “koju”.

Et järgmisesse kohta saada, pidi langetama otsuse: kas seigelda dalla-dallade ja oma suurte seljakottidega läbi tundmatu maa ja lootma jääda, et üks hull mootorrattur meid punktist I puntki J viiks või helistada “sõber”-taksojuhile. Otsus sündis kiiresti. Tuleb minna taksoga, alguses oli küll tunne, et hirmus palju peab maksma, aga nähes, millistel teedel (aukudest koosnev kruusaliivatee!) ja kui kaua (2,5 tundi) pidi sõitma (vahepeal ka praamiga), siis ei tundunud see kuigi suur väljaminek olevat. Teepeal kohtasime kolmekümnepealist lehmakarja, neljakümnepealist kitsekarja, tohutult suurt sisalikku (pikkus vähemalt 1 meeter), palju taksojuhi “parimaid sõpru), kohalikke taimi, millest tehakse riideid ja üksikuid vastutulevaid sõidukeid. Ei oleks mingil juhul kujutanud ette, kuidas kohaliku transpordiga oleks jõudnud täiesti isoleeritud rannaribale, meie uude koju, Beach Crab Resorti. Aga kohal me olime!

Uus kodu oli selline lihtne onnike. Seinad, põrand ja katus olid ehitatud kohalikust ehitusmaterjalist, ventilatsioon oli väljast puhuva tuule näol garanteeritud. Onnikeses oli voodi ja see oli ka kõik. Väljas rippusid nöörid pesu kuivatamiseks ja territooriumil oli kokku kuus ühiskasutatavat WCd ja duširuumi. Ja mida enamat hing võis üldse ihaldada! Paari sammu kaugusel hütist oli liivarand ja restoran-baar. Palju rohkemate sammude kaugusel olid kohalikud külad ja veel üks bungalo-kompleks internetiga! Sinna jõudmine võttis omajagu aega, või noh siis väga palju aega. 🙂

Meid, külalisi, oli siin kokku neli. Kaks teist turisti olid meile juba bussis Tangasse tuttavad. Tundus, et neiu on prantslane ja mees sakslane. Palju me ei puutunud kokku, sest nii nemad kui ka meie hindasime privaatsust ja voli kogu bungalo-kompleksi üle. 🙂
Internetiotsinguil “sattusime” eelnimetatud hotelli, käisime läbi kõik võimalikud kohad, et mitte minna neeme täielikult teise otsa. Juhtus, et läksime kaugemalegi. Teepeal kohatud neegused olid sõbralikud, kõik hõikasid “Jambo” või “Mambo!”. Vastasime samaga. Internet oli värskendav. Lisaks internetile olid värskendavad ka kaks suuuuuuuurt koera, kes olenevalt olukorrast, magasid nii su jalge ees kui ka WC-s. Ainus viis nende blokeeringust pääseda, oli neist üle astuda. Sellepeale ei teinud nad teist nägugi. Lihtsalt vedelesid keset teed kõhuli või selili ja käpad täies hiilguses laiali. Maruvahvad tegelased!

Tagasitulekuga jäime veits hilja peale. Päike oli oma kella pooleseitsmest loojangut tegemas ning krabid otsisid toitu. Raske on käia sama teed sadade krabidega. Tavaliselt kihutavad nad inimsamme kuuldes kähku kõrvale või oma urgu, aga üks vaene isend jäi täpselt kahe inimese vahele ja augukest polnud ka lähikonnas näha. Hirmunult sammus ükskord vasakule, siis paremale. Ja siis jälle vasakule jne. Ma arvan, et ma olin hirmunum kui tema. Jube totter oleks kui ta paanikas mu väikse varba endale krahmaks. Kuid Härra Krabi ja mu varvas jäid seekord ellu. 🙂

Õhtu veetsime oivalises kodurestoranis. Aga nagu ikka korralik inimene, siis ka meie, otsustasime, et on hambapesuaeg. Ja oh seda õudsat üllatust! Vesi, mis kraanist voolas, oli nii soolane, et pani mind korduvalt mõtlema, kas õhtusöögile kulunud raha peaks äkki ära raiskama. Lõpuks suutsin end nii palju kokku võtta, et söök jäi sinna, kuhu ma ta algselt suunanud olin. No tõesti! See oli sama rõve kui Jaapanis proteesiliimiga hambaid pesta! Aga õppetund kogu eluks – ära topi suhu vedelikku, mille maitses sa kindel ei ole! 😀

Tansaania 2016 – 28.01

Hommikul kell 6 viis Godwin meid bussipeale, et jätkata oma reisi järgmisesse sihtpunkti – Tangasse. Kella seitsmest liikusime jälle ratastel, marsruut oli piinarikas, sest teepeal oli palju külasid, enne ja pärast igat küla on lamavad politseijaoskonnad (mitte politseid), mis on selliselt ehitatud, et oleks kindalt garanteeritud sõidukite hoo mahavõtmine. Peale jaoskonda bussi tagaosa lihtsalt prantsatas asfaldile tagasi nii, et kui ükskord ka keha õhust istme peale jõudis, siis ribid puudutasid puusaluud. Ma olen ikka väga õnnelik, et ei mingi kõigutamine ega hüpitamine ei aja mul südant pahaks. Mõnel teisel nii hästi muidugi ei läinud. Ja kõike seda õõtsumist oli 8 tundi! Mul olid lisaks dalla-dalla sihikutele ka bussi sinikad parema jala välisküljel. Kui ei teaks, siis oleks ka minu esimene arvamus sellist keha näha, et ju pole kodus vist kõige rahulikum mees… Hirmus! Oleks teadnud, oleks võtnud raudrüü kaasa. Ja, et bussis raputas hirmsasti, tõendab ka see fakt, et kuigi ma üritasin iPadis blogi kirjutada, siis see oli võimatu – iga raputuse peale küsis iPad: Undo Writing? Ehk siis ei saanudki midagi kirjutada, üks sõna ja siis jälle ta tahtis teada, kas soovin viimati kirjutatu kustutada. 🙂

Buss peeti ka mitu korda politsei poolt kinni, küll kontrolliti reisijate turvavööde kinniolekut kui ka pagasiruumi, et seal ometi mingit salaalkoholi või narkootikume ei oleks. Turvavööd olid vajalikus küll, sest nii mõnigi dalla-dalla oli pea alaspidi maandunud teepervele. Möödasõidud on siin maal õnnemäng.

Kella kolme paiku olime Tangas. Meil polnud õrna aimugi, kuidas ööbimiskohta saab, seega tuli võtta takso. Härrased olid kohe bussi ukse juures olemas, viivitasime veel veidike, et kõige agaramad loobuksid meist ja kannatlikumad alles jääks. Ja siis oligi üks kannatlik taksoga ootamas, viis ilusti kohale ja pakkus oma numbri ka igaksjuhuks, äkki homme on vaja. Lõime käega ja panime vaistlikult numbrilipiku kähku rahakotti ära ja jätsime temaga oma arvates lõplikult hüvasti.

Külalistemaja oli tõeline urgas! Hambutu “majaproua”, kes sõnagi mõistliku inglise keelt ei rääkinud, näitas kõigepealt väga koleda toa ette, siis natuke parema, head tuba sellest kohast lootma jääda oleks olnud mõttetu. Leppisime kehvagagi, jube väsimus oli peal. Põrand oli nii must, et kui enne olid jalad mustad, siis paljajalu põrandal käies said need kindlasti veel mustemaks. WC-potist ei hakka rääkimagi. Asju lahti pakkida ei julgenud, raha ja passid peitsime musta pesu sekka ja läksime veega üleujutatud Tangasse sööki otsima. Siin olevat terve päeva sadanud. Jalakäijatele mõeldud mullaribad olid vee all, kõndida sai ainult autoteedel, mis tähendas et pidi võitleja ellujäämise nimel kõiksuguste sõiduvahenditega. Linn on räpane. Enamus vastutulijad on selgelt moslemid. Lõpuks leidsime mingigi natuke turvalisema koha, kus süüa midagi, mis 100% on ahjust läbi käinud. Ja siis lippasime bussijaama, et järgmiseks päevaks pilet Pangani külast lõuna poole Ushongo Beach’ile osta. Piletit ei saanud, sest bussid sinna ei sõidagi üldse. Variant oli minna kahe erineva dalla-dallaga ja siis edasi oleks äkki mingi kohalik mootorrattur meid edasi viinud (seljakottidega!) või helistada taksojuhile, kellega olime päeval tutvunud. Vahemaa oli selline, noh, kahetunnine vähemalt. Võtsime öö selle üle mõtisklemiseks.

Kell 19 oli tuli toas kustunud, juhuks, et äkki mõni loom võib valguse peale voodi alt välja ronida. Ja uni tuli ka. Kella üheksa paiku koputati uksele. Murdvargad, arvasin mina, aga need vist ei koputa. Jaanus ajas end sügavast unest üles ja avas ukse. Sama hambutu naine. Tahab raha ööbimise eest. Aga me olime internetis kõik juba tasunud. Üritab siis seletada nii ühte kui teistpidi, midagi ei saa proua aru. Küsib siis, et kas boss on kohal? Naine: No boss! Et äkki siis homme? Naine: Yes, boss! Et mis kell? Naine: No time! Ja naeratab oma igemetega. No, et ikka, mis kell siis? Jaanus näitab oma käekella, naine hakkab numbreid lugema kellalt. Vaatab otsa, naeratab kohtlaselt ja ütleb: No time! Oeh… Head ööd.